TALLINNA LINNATEATER Jana Jeltsova 10.R · Tallinna Linnateater on 1965. aastal loodud teater Tallinnas. Alates 1992. aastast on teatri peanäitejuht Elmo Nüganen. · Tallinna Linnateater, kunagine Eesti Riiklik Noorsooteater, on tegutsenud rohkem kui nelikümmend aastat. Tal on olnud viis peanäitejuhti. Igaüks neist on toonud eesti teatripilti midagi uut ja värsket. AJALUGU · Teatri lõi 1965. aastal eesti lavastaja Voldemar Panso, moodustades tugeva näitetrupi, mis koosnes nii äsja teatrikooli lõpetanud noortest kui ka juba tuntud lavastaaridest. Uus teater sai nimeks ENSV Riiklik Noorsooteater. Pikka aega tuli siiski läbi ajada ilma oma teatrimajata, esimesed lavastused sündisid ringreisietendustena. TEATRI MÄNGUKAVA · Linnateatris mängitakse nii maailmaklassikat kui kaasaegset väärtdramaturgiat
t Panso juurest Irdi juurde". · Tema I lavastusele ,,Laseb käele suud anda" sai osaks terav kriitika. Sihik oli võib-olla suunatud just teatriuuenduse uue lavastuse vastu. Ird teatriuuenduse patroonina · Piisavalt tugev positsioon, et noori kaitsta · Hästi toimiv strateegia / osav teatripoliitik · Oskus näha noorte andekust · Avar pilk mõistmaks, et noorte teistsugune teater rikastab nii Vanemuise kui kogu Eesti teatripilti · Revans suhtes Pansoga Vanemuine teatriuuenduse keskusena · Toetav publik (akadeemiline noorsugu), Tartu kui avatum/avaram vaimuelu paik · Irdi kui teatrijuhi toetus · Tooming ja Hermaküla teatriuuenduse olulisemad tegijad Vanemuise lavastajad · Vanemuise uus, moodsa lavatehnikaga teatrimaja · Suhteliselt palju noori teatris (Irdi stuudio lõpetanud jt) · Paralleelnähtusena ka nt Ülo Vilimaa uudsed muusika- ja tantsulavastused
aastate lõpus ja 1970ndate alguses kirjanduspildis ootamatult jõuliselt teiste põhiliikide kõrvale, olulisemateks autoriteks Ain Kaalep, Paul-Eerik Rummo, Mati Unt ja Vaino Vahing; „teatriuuenduse ideoloogia on sageli ka kirjanduslike ideede genereerimispunkt (taotlused kaotada kunsti ja elu vaheline piir, rituaalse kogemuse otsingud jne)” (Epner 2001: 422). 1970. aastaid on eesti teatriloos õigustatult peetud rikkaks ja stilistiliselt mitmekesiseks kümnendiks, mil üldist teatripilti kujundasid eri põlvkondade väljapaistvad ja omanäolised lavastajad: Voldemar Panso, Kaarel Ird, Grigori Kromanov, Adolf Šapiro, Mikk Mikiver, Jaan Tooming, Evald Hermaküla, Kaarin Raid, Kalju Komissarov, Raivo Trass, Ingo Normet, Merle Karusoo, Lembit Peterson, Ago-Endrik Kerge, Kaarel Kilvet, Juhan Viiding jt. Kümnendi algupoolt on nimetatud suisa eesti teatri kuldajaks, milles olid koos noore režii põnev uudsus ja vanameistrite 34 küpsus (Vellerand 1991: 69)
annaabi.ee 
