Komissaarovi lavastused. 8. Teatrimurrang 1960/70ndail kui "hüpe modernismi"? Põhjendage, tooge näiteid lavastustest. Olmerealism oli noorema põlvkonna jaoks oma elu ära elanud. Vajati mingit uut väljenduslaadi. Hermaküla ja Toominga (Vanemuime) eestvedamisel hakati looma uut teatrikeelt. Kogu teatri senituntud olemine muudeti. Oluliseks sai lavastaja, kunstniku ja näitleja töö, improvisatsioon, mitte tekstist lähtumine. Tekst oli abiks improvisatsioonile. Uus teatriparadigma ehitati mängu, müüdi, rituaali ümber, mõistes seda, kui tagasitulekut algteatri juurde, ehtsa teatri juurde. Usuti, et mäng avab tõelise ,,mina", rebib eest kõik maskid. Murranguliste pöördepunkti tõid eesti teatrisse eeskätt 3 lavastust: rühmatööna valminud Gustav Suitsu luuleõhtu ,,Ühte laulu tahaks laulda" , P.-E. Rummo ,,Tuhkatriinumäng" ja A. Kitzbergi - J. Toominga ,,Laseb käele suud anda".
Kirglik, jõuline, intensiivne lavastus. 8. Teatrimurrang 1960/70ndail kui "hüpe modernismi"? Põhjendage, tooge näiteid lavastustest. Olmerealism oli noorema põlvkonna jaoks oma elu ära elanud. Vajati mingit uut väljenduslaadi. Hermaküla ja Toominga (Vanemuime) eestvedamisel hakati looma uut teatrikeelt. Kogu teatri senituntud olemine muudeti. Oluliseks sai lavastaja, kunstniku ja näitleja töö, improvisatsioon, mitte tekstist lähtumine. Tekst oli abiks improvisatsioonile. Uus teatriparadigma ehitati mängu, müüdi, rituaali ümber, mõistes seda, kui tagasitulekut algteatri juurde, ehtsa teatri juurde. Usuti, et mäng avab tõelise ,,mina", rebib eest kõik maskid. Murrangulise pöördepunkti tõid eesti teatrisse eeskätt 3 lavastust: rühmatööna valminud Gustav Suitsu luuleõhtu ,,Ühte laulu tahaks laulda" , P.-E. Rummo ,,Tuhkatriinumäng" ja A. Kitzbergi - J. Toominga ,,Laseb käele_suud_anda".
peategelasena. 1960.–1970. aastate teatriuuenduse lähtealuseks oli idee teatri iseseisvusest, ekspressiivne väline vorm (füüsilisus, agressiivsus ja mängulisus) kasvas välja tegijate seesmisest ängist, protestist ja raevust, mille ajendiks olid nõukogude suletud 33 ühiskonna süvenev õhupuudus ja lootuste kuhtumise paine – eeskätt nn. Praha kevade sündmuste mahasurumise järel 1968. aasta augustis. Esteetilisi mõjutusi saadi Artaud’lt, Grotowskilt ja Brookilt, uue teatriparadigma kesksete mõistetena, sh. uuete printsiipidena näitlejatöös aktualiseerusid mäng ja müüt – tähistades tagasipöördumist teatri algallikate juurde. Hermaküla ja Toominga kõrval oli uuenduse kolmandaks oluliseks nimeks Kaarin Raid – tema lavastused tõid suurtele sümbolitele lisaks mängulist kujundlikkust (Neimar 1996: 9). Teatriuuenduse kui nähtuse ja protsessi kohta – selle tipp-aastateks peetakse
annaabi.ee 
