Isa soovis, et poeg õpiks õigusteadust, mis võimaldaks tulevikus paremat teenistust. Kui isa suri, oli Händel 12- aastane.Vastavalt isa soovile astus Händel 1702.a. Halle ülikooli õigusteaduse erialale, kuid juba järgmisel aastal lahkus ta kodulinnast ja asus tööle Hamburgi ooperiteatris. Hamburg 1703-1706 Hamburgis asus Saksamaa tähtsaim ooperiteater. Händel muusikaharidus oli nii hea, et ta sai 18-aastaselt teatriorkestris viiuldajaks ja siis klavessiinimängijaks. Peagi juhatas ta ise orkestrit ning 1705.a. tulid lavale tema esimesed ooperid. Itaalia 1706-1710 Soov end muusikaliselt täiendada viis Händeli Itaaliasse. Ta käis Firenzes, Roomas, Napolis ja Veneetsias. Seal kohtus ta itaalia kuulsate heliloojatega, kellelt oli palju õppida. Itaalias sõlmis Händel kasulikke tutvusi, mis hiljem omasid tähtsust tema muusikalises karjääris. Hannover ja London 1710-1712 1710.a
ja jõhkra võitlusena. Noorust morjendasid ka kitsikus, leivamured ja ülesanded, milleks ta veel küps polnud. Kooliaastad andsid väikesele poisile üpris vähe, keskharidust tal ei õnnestunud saada, kuid hiljem hakkas end ise harima, seda eelkõige muusikavallas. Isa soovis Ludwigist teha "imelast", teist Mozarti, lootes sedasi leida väljapääsu materiaalsest kitsikusest. Üheteistkümneaastaselt mängis Beethoven juba teatriorkestris, aasta hiljem oli organist. Nooruk tutvus Mozarti loominguga ning läks Viini, Mozarti juurde, sooviga olla tema õpilane.1787. aastal suri ema tiisikusse ning juhtum tõi Beethoveni tagasi Bonni. See periood pani ka poisi enda tervise proovile ränkades katsumustes. Pärast ema surma sai Ludwigist perekonnapea, kelle hooleks jäi kahe venna kasvatamine, kuna joodikust isa ei saanud oma vanemakohustustega hakkama
Orkestrist on säilinud 1932. aastal tehtud ajalehefoto 94 , mis tutvustab uut 8-liikmelist tantsuorkestrit. Fotol on küll seitse muusikut: viiul- daja, kaks saksofonisti, trompetist, pianist, akordionist ja trummar, s.t täiesti korralik koosseis, mis võis vabalt mängida trükitud tantsumuusikanootidest. V. Ojakäär oletab, et üks saksofonis- tidest võis olla Ervin Abeli isa Aleksander, kes teadupärast oli hea klarnetist-saksofonist, mängis Narva diviisiorkestris ja teatriorkestris, suviti aga Narva-Jõesuus (Ojakäär 2000: 191). Nimetatuist vähemalt Akkord ja The Colibry Band olid ilmselt täiesti korralikud tantsuorkestrid, selliste koosseisudega olid olemas kõik võimalused trükitud orkestratsioonide mängimiseks. 92 E. Kella kiri V. Ojakäärule (2000: 187–190). Mõningaid andmeid on leida ka Lembit Lauri kirja pandud Nikolai Kultase memuaaridest, kes oli sõjaeelsel ajal seotud Narva-Jõesuuga ja sõja algul ka Narvaga (Lauri 1991: 43)
annaabi.ee 
