Vastavalt seadusele on rahvusooperi ülesanneteks: 1) ooperi-, balleti-, opereti- ja muusikaližanris loodud teoste avalike esituste regulaarne korraldamine etenduste ja kontsertide näol; 2) etenduste ja kontsertide kõrge kunstilise taseme tagamine; 3) eesti algupärase muusikateatri repertuaari sihipärane propageerimine, autoritelt uute teoste tellimine ja nende teoste kasutamine; 4) maailma muusika- ja teatrikultuuri väärtteoste ning kõrgetasemeliste külalisesinejate tutvustamine etenduste ja kontsertide kaudu; 5) oma etenduste ning lauljate, tantsijate ja muusikute tutvustamine välismaal; 6) Eestis koolituse saanud lauljate, tantsijate ja muusikute rakendamise tagamine, nendele täiendõppe võimaldamine; 7) tingimuste loomine rahvusooperi kunstilise kollektiivi loominguliseks arenguks; 8) oma etenduste ja kontsertide jäädvustamise korraldamine;
teatritruppidele suureks eeskujuks. Seega ei tekkinud eesti teater tühjale kohale , vaid jätkas Eestis juba juurdunud, peamiselt saksakeelse teatri tegemise ja vaatamise traditsiooni eestlaste või eestimeelsete entusiastide eestvõtmisel eesti keeles. Eesti teatri loomise ajendid ja põhjused Rahvusliku teatri teket tuleks kindlasti vaadelda laiemas sotsiaalses kontekstis, sest siis märkame teatri loomise põhjuseid ning talle seotud ülesandeid. Traditsiooniliselt käsitletakse eesti teatrikultuuri teket rahvusliku liikumise ühe osana, seostades seda seltsiliikumise, laulupidude ja kõnekoosolekutega. Kohalike saksa seltside eeskujul hakati 1860-1870. aastail asutama ka eesti seltse. Esimesed olid Vanemuine Tartus ja Estonia Tallinnas (mõlemad asutati aastal 1865). Vanemuise seltsi esimees Johann Voldemar Jannsen (1819-1890) tahtis eestlastele seltskondlike kooskäimiste ja hariva meelelahutuse jaoks luua ühe eestimeelse seltsi. Alguses kuulus Vanemuisesse 25
sajandi algul oli eestis kaks trükikoda, Tartus Grenzius ja Tallinnas Minuth, endine Lindfors. 18. sajandi teisel poolel loodi Eestis kohaliku saksa haritlaskonna tarbeks nn. lugemisseltse ja laenuraamatukogusid. Aastal 1783 tuli Tallinna magistraadi (raekohtu) teenistusse August von Kotzebue, kes oli juba noorest peale ka näidendeid kirjutanud ja ise näidelnud. Tallinna amatöörteater (1784-95), mille direktoriks sai v. Rosen ja sekretärina tegutses Kotzebue, jäigi neil aastatel teatrikultuuri peamiseks kandjaks Eestis. Sajandivahetusel püüti teatri tegevust seada uuele alusele ja sõlmida lepinguid kutseliste näitlejatega, milleks andis tõuke Mme Tilly trupi (nn. ooperiseltskonna) külaskäik. Tartu ülikooli uuesti avamine aastal 1802 oli Baltikumi kultuuriloos sündmus, mille tähtsust on raske üle hinnata. Ülikoolgi läks aeglaselt käiku ja jõudis arvestatavale tasemele alles järgmisel perioodil, kuid katkenud sidemed Euroopa, eeskätt Saksa
aegadest nii, oli ta sellisena kavandanud teater kui ideoloogiline relv. Sellise mõjususe säilitas prantsuse teater läbi revolutsioonide ja Napoleoni aja, restauratsioonide, sellepärast prantsuse romantikud panid mängu kogu jõu, et haarata enda valdusesse kogu teater. Teatril oli prantsuse ühiskonnas mõju, mida need samad kirjanikud võisid kasutada oma huvides. Kui sa oled teatris, siis sa oled igal pool. Prantuse romantikud hiljem loobusid teatrist. Seletub see teatrikultuuri allakäiguna, eelkõige lavastuskultuuri mõeldud selle all. Viimane üleeuroopaline lavasüsteem oli olnud klassitsism. Enne seda barokiteater. Ja siis olid erinevad rahvuslikud teatrisüsteemid. Ühes või teises eksisteerinud näitetrupp pidi oskama näidendit lahendada, lavastaja teadis mida trupp temalt ootab vastastikkuse kokkuleppe küsimus. Dramaturg oli tihti trupi liige. Ta tundis kogu selle süsteemi peensusi
annaabi.ee 
