näidendit äärmuseni. Piltidel ega kirjas ei saaks seda etendus mitte mingi juhul jäädvustada, sest kõik see tõelisus ja usutavus, mille näitlejad suutsid edasi kanda oli vapustav. Minu arvates oli tegemist väga hea näidendiga. Mulle sellised lihtsalt ja minimaalselt loodud asjad väga meeldivad. Minu arvates pole vaja üldse kümneid näitlejaid, orkestrit, suurt lava ja muud suurejoonelisust , et tekitada vaatajas head teatrikogemust. Antud näidend oli väga vahva ning taolisi teatriskäike võiks rohkem korraldada. Martin Kristerson XI. klass
Selle tõlgenduse kohaselt saab Undi argimüütide kogu võrrelda koolivihikuga. Igal juhul pakub see ideaalset näitlikku vahendit kirjutamise protsessi kirjeldamiseks. Nii Barthes kui Unt on teatriga lähedalt seotud, nii lavastajana kui teatrikriitikuna. Sellest tuleneb asjaolu, et mõlemad tajuvad ühiskonda kui teatrilava, elu kui etendust ja iseend kui kangelast. Lavastamise kiusatus on tunnetatav ka kirjutamise juures, seda eriti Mati Undi puhul. Unt väljendab oma teatrikogemust ning filosoofilisi arusaamu teatrimaailmast ka kitsalt ilukirjanduslikes teostes (Via regia, Brecht ilmub öösel). Teatrist saab keskne tegelane. Siin on Illimari läbi väljendatud erinevaid kontseptsioone teatri loomuse kohta ja aistinguid, mida teatriilm tekitab (piiride kadumine päris lava ja eluteatri lava vahel, teatri manifesteeritud ning elu varjatud illusoorsus, teatripoeetika rakendamine kui stiil jne.).
Ilmuvad välja libahundid. Unt tunneb end libahundina. Tekstid mitmesugused. Tähelepanuväärne tekst, et kas on hea või mitte. Kas tuleks alal hoida, Hermaküla ütles, et tuleks põletada, on "Via regia" viitab mänguteooriatele ja juhib teatriteooriate juurde. See on äsjase teatriuuenduse kogemuse isiklik läbikirjutus, sel omaette ajalugu. tekstisünnil Unt kirjutab mitu varianti teksti järjest. Esimene variant on dokumentaalne, kirjutab minitekstide ahela, kus ta teatrikogemust jagab, sellega pole midagi hullu, tagantjärgi nähakse probleeme. Isiklikest teatrikogemustest kasvab välja "Via regia" esimene variant. Esimeses variandis tegelased õigete nimedega, Unt mngis elu ja kunsti piiril. Tekstilises mõttes ei ole nii kaasavedav kui mõni teine, teatriloolased pöörduvad siiski selle poole tagasi. Muutused juhivad Unti postmodernistliku Undi põhiossa. Kust päris postmodernistlik Unt algab, jääb lahtiseks, aga võib arvata, et 70ndate keskpaigaks on ta kohal