Salme Reek: "Mina olen seda õppinud Mari Mölderilt (ta oli suur pausimeister, eriti kui mängis koomilisi osi). Näitleja ja publik peavad mõlemad mängu mõnu kätte saama. Kui tuleb naerukoht ja hakkan kohe edasi rääkima, võtan publikult mõnu ära. Publik on ju ka partner, pean alati oskama minna tema liini pidi." Lasteteater ei tohtinud Reegi arvates olla rangelt didaktiline, näpuga näitamist ei pidanud ta õigeks. Laps peab ise elus kogetu või teatriilmas nähtu põhjal arusaamisele jõubdma, mis on hea ja mis halb. Lastelavastuse rollide loomisel pidas ta oluliseks lapse fantaasiasse tee leidmist: "Näitleja kujutlus ja lapse kujutlus peavad ühtima. Laps peab toitu saama näitleja fantaasiast, et ta võiks rolli kaudu oma kujutluse veel huvitavamaks arendada." Küllap kuulub Reek just nende õnnelike näitlejate hulka, kes vastavalt Panso sõnadele "suudavad sälitada uue silma, esmakordselt nägemise võime. Neil on iga päev avastus.
a. nägid mõnd lasteteatri etendust, olid 65 % vaatamas just sõltumatu trupi lavastust. Täiesti sõltumatu tegija, kes on alati kõndinud oma rada, kuid on sellele vaatamata kirjutanud oma nime rootsi lasteteatri ajalukku, on Staffan Westerberg. Tema esteetika on midagi hoopis erilaadset ning keegi ei oska nii nagu tema ühendada kõige sügavamat muret kõige ehedama rõõmuga. Staffan Westerberg on tuntud selle poolest, et oskab asjadele elu sisse puhuda. Tema teatriilmas elab surm kummutisahtlis, puukulbid muutuvad tegelasteks, keda vihatakse ja armastatakse, sukad ja villasokid lähevad vastu igasugustele seiklustele ning vana vihmavari võib olla nii kaitseks pimeduse jõudude vastu kui lendava nahkhiire tiib, mille küljes võib läbi öö rännates rippuda. Staffan Westerberg kirjutab, lavastab, valmistab dekoratsioonid ja nukud, laulab ja näitleb. Nii täiskasvanute kui laste jaoks kombineerib ta naiivseid riime parima poeesiaga
muutumist-teisenemist ning lõi aluse näitlejate ja vaatajate vahetumaks kontaktiks. 1960. aastate teise poole kultuuris leidis aset üldisem paradigmamuutus ja sellega kaasnes ka põlvkonnavahetus: „Nooruse intensiivne tulek ja omapoolse ajavaimu, suhtumise kaasatoomine väljendus kuuekümnendail aastail kõikidel kunstielu aladel, ulatudes teatrisse luule, muusika ja kujutava kunstiga võrreldes pisut hilinenult” (Kask 1983: 277). Muutustele teatriilmas lõid aga kas otsesema või kaudsema eeltakti mitmed staažikamad lavastajad. Üheks 1960ndate keskpaiga tipplavastuseks oli Voldemar Panso „Hamlet” Noorsooteatris (1966), rõhuasetusega Ants Eskola poolt mõttetäpselt ja intensiivselt kehastatud nimitegelase vaba vaimu fenomenil, tema vastandusel ühiskondliku valega. Linda Rummo Ophelia Hamleti võrdväärse vaimuja mõttekaaslasena kinnitas taas selle elegantse ja poeetilise
annaabi.ee 
