Kõige olulisemaks ühiskonnas toimunud muutuseks oli 1939. aastal puhkenud sõda, mille järel Nõukogude Liit okupeeris Eesti. Sellest tulenevalt korraldati ümber terve poliitiline olukord ning kõige suuremaks kaotajateks olidki kunstiga tegelevad valdkonnad. Varasemat vabadust hakati piirama ning loomuline areng justkui katkestati. Selle töö eesmärk ongi vaadelda okupatsiooniaegset ajajärku Eesti teatris ning selgitada ühiskondlike protsesside mõju teatrielule. Enne okupatsiooni Selleks, et mõista okupatsiooniajal toimunut, tuleks vaadelda ka iseseisvusajal olnud seisukorda. ,,1920. Aastaid iseloomustas ühiskonnagruppide erihuvide lahknevus. 1924. aasta 1. detsembri putsi läbikukkumise järel vähenes kommunistide mõju, juhtkohale asusid sotsialistid. 1930ndate alguses hoogustus vabadussõjalaste liikumine, mis viis 1934. Aastal võimu haaramisele K. Pätsi poolt ja edasisele ,,kõva käe" poliitikale
Teatris lõi ta kiiresti läbi, osutudes näitlejaks "jumala armust". 1901 aasta varakevadel lahkus ta oma õe kutse peale, ning sõitis Krimmi, kus veetis luksuslikult aega, kuid koduigatsus hakkas pikapeale võimust võtma ja ta sõitis üksinda tagasi Peterburi. Veel sama aasta sügisel jõudis ta Tallinna. Kuna teater teda ära elatada ei suutnud, sai ta ringkonnakohtu kriminaalosakonda kantseleikirjutajaks. 1901 aastal sai valmis ka Estonia uus saal valmis, see oli suur tõuge teatrielule, sest oli koht kus koos käia, arenes teater ja seltsielu. Pauli tegemised teatris ja mujalgi kuni lõpuni Kutselise teatri tekkimise ajaks oli Paulil seljataga kaheksa-aastane lavakogemus, kümmekond lavastajatööd ja õige mitukümmend osatäitmist. Kuigi tollane teater piirdus enamjaolt rahvalike lustimängude etendamisega, ei puudunud Pinna lavastuste hulgas ka suurmeistrite (Gerhart Haptmann,
Stalini hirmuvalitsusaega, kus kogu vaimuelu oli rohkem või vähem ideoloogilise surve all ning mille tugevus sõltus eri aegade poliitilistest oludest. Kõige masendavam oli vaimne surutis J. Stalini viimastel valitsemisaastatel. Infosulg ja sundiorienteeritus vene kultuurile oli eriti tugev 1940. aastate lõpul ja 1950. aastate esimesel poolel. See paradoksaalne aeg teatriajaloos on vaadeldav ainult komplekselt, kus käivitava mehhanismina tuleb uurida poliitilisi otsuseid, nende mõju teatrielule laiemalt ning seejärel mõju teatriinimestele. Teatril on võimalus mõjutada publikut, kujundada mentaliteeti läbi kollektiivse kunstilise elamuse. Seetõttu pidi teater totalitaarses ühiskonnas muutuma rahva vaimseks (ideoloogiliseks) teejuhiks ja täitma religiooni hääbumisest järelejäänud tühimikku. Teater pidi olema publiku kasvataja, õpetaja ja tuleviku valgustaja, teater oli oluline propagandasõjas, mis käivitus taasokupeeritud Eestis
annaabi.ee 
