Ta on saanud tuntuks tänu oma iseloomulikule stiilile ja ilusate naiste kujutamisele. Ta oli väga produktiivne, luues ohtralt maale, illustratsioone, reklaame ja disaini. Kunstnik sündis Moravias Ivancice´i linnas. Oma nooruse veetis ta Moravia pealinnas Brnos, kus ta pidas end ülal oma laulmisoskuse toel, kuigi ta kireks oli alati olnud joonistamine. 1877. aastal proovis ta edutult sisse astuda Praha Kunstiakadeemiasse, peale mida asus ta töötama teatridekoratsioonide maalijana ning kolis Viini. 1882. aastal liikus ta edasi Mikulovisse, kus ta teenis elatist maalides portreid tähtsatest kohalikest tegelastest. Ta kohtas krahv Khuen-Belassi`t, kes kutsus ta enda juurde Hrusovany Emmahof`i lossi, et kaunistada see seinamaalidega. Mucha avaldas krahvile nii suurt mõju, et see toetas rahaliselt ta õpinguid Müncheni Kunstikoolis ja saatis ta hiljem ka Pariisi. Seal jätkas ta oma õpinguid Julian`i
“ Algselt oli linnuse nimeks Schwanstein. Baieri kuningas Ludwig II otsustas selle koha peale ehitada uue lossi ning andis sellele nime Neuschwanstein. Hohenschwangau loss ülemisel pildil ja Neuschwansteini loss alumisel pildil. 3 DISAIN JA STIIL Lossi ehitustööd algasid 1869. aastal arhitekt Eduard Riedeli juhtimisel, kes konsulteeris tihedalt Ludwigi ja teatridekoratsioonide maalija Christian Jankiga. Küllaltki sobivalt joonistas esialgsed Neuschwansteini visandid 1868. a Müncheni õueteatri lavakujundaja Christian Jank. Siis teisendas Eduard Riedel need praktilisteks arhitektuurijoonisteks ning tööd algasid järgmisel aastal. Lossi ehitamiseks eemaldati vanad alusmüürid. Koht ise tekitas tähelepanuväärseid raskusi, kuna oli oma 200 m olemasolevast teest kõrgemal ning veetul kaljupaljandil
Mõnd tänapäeva kunstiajaloolased on seadnud kahtluse alla, kas Põhja-Euroopa kunsti saab nimetada renessansiks, sest terminiga tähistatakse Itaalias huvi klassikalise kreeka ja rooma kultuuri taassünni (rinascenza) vastu ja see termin pole väga seotud sellega, mis toimus samal ajal Alpidest põhja pool. (Harbison 2002: 7) XV sajandi alguseks olid peamisteks kunstikeskusteks ikka Euroopa valitsejate õukonnad, kus kunstnikke palgati kõigeks alates teatridekoratsioonide tegemisest kuni püsivate mälestiste loomiseks. Ometigi hakkas pärast XV sajandi 1.veerandit õukonnaväline kunstilooming üha suurenema. Samas õukonnastiil, kallite materjalide kasutus domineerisid endiselt. Hakkas samas kahanema aadlikest vähemuse domineerimine ühiskonnas. Monarhid aitasid kaasa aadelkonna langusele, nõrgendades potentsiaalselt allumatuid aadlikke, luues keskklassi võimu, võttes selle ära endistelt lääniisandatelt
annaabi.ee 
