meditsiini, ent rohkem huvitasid teda filosoofia, ajalugu ja eriti kirjandus. Tema silmapaistvamateks teosteks osutusid ,,Röövlid" ning ,,Fiesco vandenõu Genuas" Gotthold Ephreim Lessing(1729-1781) õppis Leipzingi ja Wittenbergi ülikoolis ning elas seejärel Berliinis ja Hamburgis, kus ta töötas rahvusteatri dramaturgina. Saanud ideid inglise sentimentalismist, kirjutas ta näidendi ,,Minna von Barnhelm", mida peetakse esimeseks saksa rahvuslikuks komöödiaks. Tema teatrialased vaated olid avaramad kui prantsuse valgustajatel.Lessingi kuulsamateks teosteks olid ,,Minna von Barnhelm" ning ,,Emilia Gallotti" Johann Gotterfied Herder (1744-1803) õppis Königsbergi ülikoolis, kus puutus kokku valgustusfilosoofidega ja hakkas tundma huvi rahvaloomingu vastu. Pärast seda oli ta viis 8 aastat pastor ja kooliõpetaja Riias. Seal tutvus ta Balti rahvaste folklooriga ning järgneva
aastal kutseliseks. Kutselise Estonia avalavastuseks oli Mait Metsanurga "Päikese tõusul". 1913. aasta augustis avati uus hoone Tallinnas. 10. Karl Menning lavastaja ja Vanemuise teatri juhina. Kuigi alguses õppis Menning ülikoolis filoloogiat ja teoloogiat, kuid teater huvitas teada alati ning ta tegutses ka arvustajana. 1904. aastal suundus ta Vanemuise seltsi toel Saksamaale ja Austriasse teatrikunsti õppima (ka max Reinhardi reziiklassis), kus kujunesid välja tema teatrialased tõekspidamised. Menning nägi teatri peamise ülesandena vaatajaskonna kasvatajat ja silmaringi avardajat. Ta pani tugevat rõhku repertuaaris eesti algupäranditele (Koidula, Kitzberg, Luts). Kuigi mängiti ka välismaa näidendeid (Ibsen, Strindberg), siis maailmaklassikat Menning lavale ei toonud, kuna arvas, et näitlejad ja publik ei ole veel selleks valmis. Lavastajana taotles Menning lavalist realismi, terviklikku ansamblit (ilma tähtnäitlejateta), täpne reziiplaani täitmist ja
Autorid aga osutusid ... juutideks. Nüüd hakkasin ma nägema tuhandeid asju, mida ma varem üldse ei märganud. Nüüd õppisin ma aru saama sellest, mille üle varem vaevalt mõelnudki olin. Selle pressi niinimetatud liberaalset mõttelaadi hakkasin ma nüüd nägema hoopis teises valguses. Heatahtlik toon väitlemisel vastastega või vastuste puudumine viimaste rünnakute puhul kõik see osutus ei millekski muuks, kui madalaks ja kavalaks manöövriks. Heakskiitvad teatrialased retsensioonid kuulusid alati juudi autoritele. Karm kriitika ei langenud mitte kunagi mitte kellelegi teiste, kui sakslastele peale. Torked Wilhelm II vastu muutusid süstemaatili-seks, nagu ka prantsuse kultuuri ja tsivilisatsiooni eriline allakriipsutamine. Kirjandusliku novelli pikantsuse viisid need organid lihtlabase sündsusetuse tasemele. Isegi nende saksa keeles oli midagi võõrast. See kõik kokkuvõttes pidi inime-
annaabi.ee 
