suurem kui traditsioonilisemas suunas. Seda liini võiks üldiselt nimetada mittenarratiivseks ehk mittejutustavaks ooperiks (puudub läbiv süžee). Omaette nähtus on Kageli instrumentaalteater, kus pillimängijad ja pillid, pilli mänguvõtted muutuvad nagu näitlejateks-etendajateks. Tekst puudub täiesti, küll aga võib esineda mingeid häälitsusi. Mõlemas suunas aga suureneb teaterlikkus, s.t ooperit käsitletakse muusikateatrina. Seoses visuaalse aspekti tähtsuse kasvamisega rakendatakse palju ka seda, millega varem, 1920.-1930. aastatel eksperimenteeriti: film, videoprojektsioonid. 1960ndatel hakatakse kasutama sõnateatri eeskujul mõistet „totaalne teater“ – kõik teised vahendid on allutatud teaterlikkusele. Lisaks teatrivahenditele leiavad kasutust valjuhääldid laval, elektroonilised vahendid – s.t eri vahendeid on väga palju, tegemist on multimediaalsusega.
teatripärast külge. Visuaalne element on veelgi suurem kui trad. suunas. Seda liini võiks üldiselt nimetada mittenarratiivseks ehk mittejutustavaks ooperiks (puudub läbiv süžee). Omaette nähtus on Kageli instrumentaalteater, kus pillimängijad ja pillid, pilli mänguvõtted muutuvad nagu näitlejateks-etendajateks. Tekst puudub täiesti, küll aga võib esineda mingeid häälitsusi. Mõlemas suunas aga suureneb teaterlikkus, s.t ooperit käsitletakse muusikateatrina. Seoses visuaalse aspekti tähtsuse kasvamisega rakendatakse palju ka seda, millega varem, 1920.- 1930. aastatel eksperimenteeriti: film, videoprojektsioonid. 1960ndatel hakatakse kasutama sõnateatri eeskujul mõistet „totaalne teater“ – kõik teised vahendid on allutatud teaterlikkusele. Lisaks teatrivahenditele leiavad kasutust valjuhääldid laval, elektroonilised vahendid – s.t eri vahendeid on väga palju, tegemist on multimediaalsusega.
10 üksikutest episoodidest ja terviku paneb kokku kuulaja ise. Eriti võiks siin mainida Berliozi, kes suuresti arvestas Pariisi intellektuaalide (sealhulgas muidugi ta ise) kirjandustundmisega, näit draamalikus sümfoonias ,,Romeo ja Julia" ning vokaalsümfoonilises suurteoses ,,Fausti needmine". (Berliozi muusikale, eriti suurvormidele on iseloomulik teaterlikkus teos on nagu nähtamatu draama, mille iga kuulaja enda jaoks oma kujutluses loob Berliozi kaasabil.) Ja selle alateema lõpuks veel üks kommentaar 19. sajandi esimesel poolel tüüpiliste segakavade kohta. (Seda kommentaari võiksite kasutada ka mõne muu punkti juures.) Eriti 19. sajandi esimesel poolel oli instrumentaal- ja vokaalmuusika põimimine kontserdikavades tavaline, ja selles kajastub ka püüe kirjandust ja muusikat, heli ja sõna ühendada
annaabi.ee 
