.., ka linnud, loomad, taimed ja kivid, ..., pilved, aasta- ja kellaajad, tähed ja planeedid. Arvan seda sellepärast, et ma nii näen.“ (Luik 2001) Teine artikkel käsitleb maastikku pigem teaduslikumas suunas: nimelt geograafilises mõttes ja sellest tuletades eraldada inimest ja ühiskonda tuginedes teoreetilis-metodoloogilistele aspektidele. Käsitledes maastikku, kui geograafia uurimisobjekti on autor rõhutanud mõistete tähtsust: „Maastiku-uurimine on seotud laiemate teadusfilosoofiliste küsimustega, mis suunavad meie ja teiste arusaamu maastikust. Mõisted on olulised vahendid, mille abil on võimalik arutada ontoloogilisi küsimusi olemise mõistest ja selle põhilist iseloomu elamise raamides.“ (Jauhiainen 2001) Läbi autori silmade on kirjeldatud ka maastiku uurimise suundi Eestis. Põhiliselt on need seotud kultuurigeograafilise lähenemisega konstruktivistlikud, poststrukturalistlikud, feministlikud ja postkolonialistlikud tõlgendused maastikust.
Meetodite valimine · Missugused meetodid annavad kõige parema lahenduse püstitatud probleemile · Missugused on alternatiivsed võimalused · Kuidas põhjendan oma valikut · Missuguseid andmeid on oluline koguda Teoreetiline käsitlus · Missugused teooriad liituvad uurimuse teemaga · Missugune on uurimuse suhe teooriaga · Mis on uurimuse võtmemõisted · Kuidas määratlen mõisted · Kas uurimuses tulevad arvesse hüpoteesid · Kuidas püstitan võimalikud hüpoteesid Probleemiseade ja teadusfilosoofiliste arutluste järel on olulised järgmised toimingud: · Uuritav nähtus tuleb asetada mingisse teoreetilisse suunda · Tuleb määratleda kesksed mõisted · Tuleb püstitada hüpoteesid, kui see on arukas Teadusliku uurimise põhieesmärk on teooria loomine. Teooria · Pakub otsetee kommunikatsioonile · Korrastab ideesid ja võib samas paljastada varjatud oletusi · Loob uusi ideesid · Võib tuua esile probleemi keerukuse · Loob seletusi ja ennustusi
(ibid) Varasemast ajast sai kuulsaks kõnemehena väljapaistev riigimees ja kirjanik Marcus Porcius Cato (hüüdnimega Cato Vanem) (234-149 e.m.a). Ta taotles vanade rooma kommete sälitamist ning võitles küll innukalt, kuid lõppkokkuvõttes edutult kreeka mõjude leviku vastu. (Panov 1995) Rooma traditsioonis retoorika on heaks kiidetud ja süstematiseeritud kui sõnaline teadus inimesest ja tema suhtest ühiskonnaga, see muutub mingi riigi ideoloogiaks ja hõlmab teadusfilosoofiliste, õigus- ja kunstilise kultuuri põhisisu. Uues olukorras arendab pühalik ilukõne. Kõneleja ülesandeks oli - eksprompt, ilma ettevalmistuseta, ülistada kangelast, öelda sõna kiitust suur kõnemehele, poliitikule. Eriline Roman ilukõne oli kaasnev matuse menetlust (härraste roomlaste) "matuse kiidukõne". (Udalõh 2010: 76) Erakordselt kõrgele tasemele viis rooma kõnekunsti vabariigi lõppjärgu poliitiliste segaduste ajal Cicero tegevus
annaabi.ee 
