Seepärast pandi surnule hauda kaasa panustena esemeid (toit, tööriistad, ehted jm.). Hingedeaeg on surnutele pühendatud aeg hilissügisel, kui puulehed hakkavad kolletuma, (looduse suremine). Usuti, et surnute hinged külastavad sel ajal oma endist kodu ning püüti nendega olla heades suhetes (kaeti neile toidulaud, nendega kõneldi, viidi tare peale ande, köeti saun). Hingedeajal elati vaikselt, hoiduti müra tekitavatest kodustest töödest, söödi tavanditoite, viideti aega jutuvestmise ja mõistatamisega. Kasutatud kirjandus Mägi, M. 2003. Eesti aastal 1200. Tallinn: Argo Troska, G; Viires, A; Karu, E; Vahtre, L; Tõnurist, I. 2007. Eesti rahvakultuuri leksikon. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus Piirimäe, H; Vahtre, S. 1983. Meie kaugem minevik. Tallinn: Valgus URL= http://agrt.emu.ee/pdf/1999_4_kuum.pdf, 01. märts 2014. Mandel, M. 1984. Minevikult tänapäevale. Tallinn: Eesti Raamat Loorits, O. 1990. Eesti rahvausundi maailmavaade
sajandil, enne seda oli Baltikumil ja nende naaberaladel kõige tavalisem teravili oder. Oder valmib kiiresti pikkadel valgetel suvepäevadel, seega just põhjamaise suve oludes, mistõttu tema levikuala ulatub teiste teraviljade omast kaugemale põhja. Vanim teraviljatoit valmistati odrast, küllap seepärast on odraga seotud tavad ja tarkused teiste teraviljadega võrreldes eesti rahvapärimuses palju enam levinud. Ajal, kui peamine leivavili oli juba rukis tehti odrast vanal viisil tavanditoite. (6) Rukki kasvatamise põhjapoolne piir kulgeb seal, kus juuli keskmine temperatuur on +15 °C, ja lõunapoolne seal, kus mai keskmine on +15 °C. Rukis annab head saaki ka liiva- ja kruusamuldadel, kus teised taimed jäävad kiduraks. Suurema majandusliku tähtsuse omandas rukkikasvatus Eesti alal muinasaja lõpul, s.o 11. sajandil, kui rukist hakati viljelema taliviljana. Rukis oli keskaja Liivimaal peamine leivavili, odrakasvatus oli seevastu tähtis eelkõige
Enne lõbustusteta paastuaja saabumist tasus seda enam meelt lahutada. Talurahvas pidas lugu liulaskmisest põhjendusega: mida pikem liug, seda pikemaks kasvab suvel lina. Tavanditoiduks olid oa- või hernesupp ja seajalad, paljudes piirkondades karask, hilisemal ajal pannkoogid, veel hilisemal ajal, 20. sajandi esimesel poolel, levis vahukoorega kakukeste vastlakuklite komme. Lõuna-Eestis on vastlapäeva ka pudrupäevaks nimetatud. Soolaubade kohta öeldakse tavanditoite pakkuvates lasteasutustes, et lapsed on pettunud, kuna need pole sokolaadist. Nööbist valmistatud vurriga aga lepitakse hästi, seda on ka hõlpsam valmistada kui seajalakondist vurri. Sageli kuulub vurritõmbamise võistlus vastlapäeva tähistusse ka täiskasvanute seas. Vanasti oli enamik talviseid kodutöid sel päeval lausa keelatud, kuid soovitav oli juukseid lõigata ja sageli kammida, et need oleksid läikivad. Päeval tehti vastlasõitu, käidi ka külas, õhtu veedeti
annaabi.ee 
