Kuigi Popperi metodoloogia on Hayeki omale lähedane ning Popper võttis Hayekilt üle mitmeid põhjapanevaid mõisteid, sealhulgas spontaanse korra mõiste, oli Popper puhaste turumehhanismide vastu umbusklik, sest ta oli noorpõlves näinud palju vaesust ja viletsust. Ta propageeris sotsiaalse orientatsiooniga reformipoliitikat. Inglismaa filosoofilises õhustikus oli Popper üksildane, sest seal domineeris Ludwig Wittgensteinist mõjutatud tavakeelefilosoofia, mille tähtsamad esindajad olid J. L. Austin ja Gilbert Ryle. Popper oli üks väheseid mõjukaid filosoofe Suurbritannias, kes selle koolkonnaga opositsioonis oli. Tal oli oma väike koolkond Londonis ja ta mõjutas teadusfilosoofia arengut kogu maailmas. Suurbritannias oli tal palju pooldajaid teadlaste seas. 26. oktoobril 1946 leidis aset Popperi legendaarne kohtumine Ludwig Wittgensteiniga. Cambridge'is tegutsev Moral Sciences Club kutsus Popperi esinema. Popper valis oma ettekande
püüdis luua ideaalkeelt, mis kirjeldab maailma fakte eriti täpselt ja väldib ebatäpsusi). Tähtsaks muutub selgesti väljendada selgeid asju, keel ise muutub F uurimise objektiks. Keele abil püütakse lahendada või kaotada F probleeme. Analüütilise filosoofia 2 suundumust: Ideaalkeelefilosoofia (varane Wittgenstein, Russell, Carnap) – võimalikult täpne väljendus. Pole kindel, kas tavakeeles on üldse võimalik väljenduda nii täpselt kui nemad soovisid. Tavakeelefilosoofia (hiline Wittgenstein, Austin, Ryle) – neid huvitas, kuidas inimesed reaalsetes situatsioonides keelt kasutavad ja uskusid, et tuleks jälgida keelekasutust. Tänapäeva analüütiline filosoofia tegeleb ka paljude muude probleemidega, mitte ainult keelega. Analüütilise filosoofia iseloomulikud jooned: taotleb mõistelist selgust, väljenduste täpsust, loogilist rangust argumentide esitamine hämarate teemade (äng, eimiski) ja mitmetähenduslikkuse vältimine
Otsustada, kas elu väärib elamise vaeva või ei vääri, tähendab vastava filosoofia põhiküsimusele. Kõik muu – see, kas maailmal on kolm mõõdet, kas vaimul on üheksa või kaksteist kategooriat, tuleb teises järjekorras. See on lihtsalt mäng; enne tuleb vastata.“ FILOSOOFIA VOOLUD JA KOOLKONNAD: eksistentsialism, analüütiline filosoofia – eelkäija Frege, klassikud Moore, Russel, Wittgenstein – (ideaalkeelefilosoofia Russell, Camap, varane Wittgenstein, tavakeelefilosoofia Austin, Ryle, hiline Wittgenstein), fenomenoloogia, pragmatism, marksism, (post)strukturalism, neotomism jne. Analüütiline filosoofia: mõistelise selguse, väljenduste täpsuse, loogilise ranguse taotlus, argumentide esitamine, hämarate teemada vältimine. FILOSOOFIA VALDKONNAD: teoreetiline filosoofia epistemoloogia, metafüüsika, vaimufilosoofia, keelefilosoofia ja loogika. prkatiline filosoofia poliitikafilosoofia Mis on riik? Milline on õige valitsemisvorm?
Eksistentsialism, analüütiline filosoofia, fenomenoloogia, marksism, poststrukturalism, neotomism jne. 8. Analüütiline filosoofia Eelkäija/vanaisa: G.Frege (1848-1925) Klassikud/alusepanijad: G.E.Moore (1873-1958), B.Russell (1872 1970), L.Wittgenstein (1889-1951) - Tractatus logico-philosophicus (1921) ja ,,keeleline pööre" Kaks traditsiooni/suundumust: Ideaalkeelefilosoofia (varane Wittgenstein, B.Russell, R.Carnap) Tavakeelefilosoofia (hiline Wittgenstein, J.L.Austin, G.Ryle) Tänapäeval tegeletakse analüütilise filosoofia raames väga erinevate probleemide ja valdkondadega, mitte üksnes keele või mõistete uurimisega. Aga säilinud on teatavad ühised jooned ja hoiakud selle suhtes, kuidas filosoofiat teha ja mida seejuures taotleda. Iseloomulikud jooned: Mõistete selguse, väljenduste täpsuse, loogilise ranguse taotlus Argumentide esitamine
annaabi.ee 
