tähenduses: MATERJAALSES-sotsiaalsed faktorid, mis phjustavad ning kujundavad riigi tahte ja on seetõttu õigustloovaks allikaks, st reaalsed ühiskondlikud suhted. FORMAALSES- õigusloome, st viisid, kuidas riigivõim annab käitumisreeglile üldkohustusliku jõu e legislatiivtegevus. Õiguse allikate põhiliikideks on: Tavaõiguse normd e tavad Lepingud- reeglna vabatahtlik kokkulepe kahe poole vahel on üks iidsemaid õiguse allikaid nagu tavadki, hõlmas eeskätt eravahekordi kahe või enama poole vahelning toimis võrdväärsena juhtudel, kui ei olnud tegemist avaliku võimu suhtega. Õigusteadlaste arvamused- nendeks olid ajalooliselt nt tuntud juristide arvamused Vana-Roomas. Praeguseks on see praktiliselt hääbunud allikas. Kaasaegse näitena võib tuua vabaõiguse koodeksid, need on tuntud juristide mitteametlikud kommentaarid, mida kasutatakse laialdaselt pretsedentide rakendamise praktikas .
1) Tavaõigus- Riigi tekkimisega pandi tavad kirja. Seda peetakse õiguse vanimaks allikaks. See tekkis pika ajaperioodi jooksul teatud inimkoosluse enda sees (sugukonnas). Avaliku õiguse puhul see ei ole õiguse allikas. Tsiviil- ja eraõiguse puhul tavaõigus võib olla allikaks, kui ta ei ole vastu kehtivale õigusnormile. 2) Lepingud- Üldjuhul on vabatahtlik kokkulepe kahe poole vahel, on samuti üks iidsemaid õiguse allikaid nagu tavadki. Kokkulepe hõlmas eeskätt eravahekordi kahe või enama poole vahel ning toimis võrdväärsena juhul, kui ei olnud tegemist avaliku võimu suhetega. Olemuslikult on lepingul paratamatult kompromissi tunnuseid. Tähtsamad õigusallikad rahvusvahelises õiguses. 3) Õigusteadlaste arvamused- Vana-Roomas õiguse puhul oli see kasutuses. Tänapäeval see pole enam õiguseallikaks. Riigi kohus võib seda ka teha. (Ajalooline õiguseallikas) Need on
1. ning 3.3. all (sotsiaalsed normid), õigusnorme - teema I § 3 all, pretsedendiõigust aga teema I § 7 all (prejudikaadid üldises ehk anglo-ameerika õigussüsteemis). Seetõttu me neil selle teema all ei peatu. 46 Seetõttu selgitame järgmisi õiguse allikaid: leping, õigusteadlaste arvamused ning kanooniline õigus. P.2.1. Leping Leping, reeglina vabatahtlik kokkulepe kahe poole vahel on üks iidsemaid õiguse allikaid nagu tavadki. Kokkulepe hõlmas eeskätt eravahekordi kahe või enama poole vahel ning toimis võrdväärsena juhtudel, kui ei olnud tegemist avaliku võimu suhetega. Leping evib olemuslikult paratamatult kompromissi tunnuseid. Eeltoodud olustiku pinnalt arenes aegade vältel kaasaegne eraõiguslik õigussuhe (vt teema II põhimõisted õigussuhte kohta). Lepingu kui õiguse allika efektiivsuse tagab eeskätt kokkuleppe vabatahtlikkus, mis omakorda põhineb vastastikusel huvitatusel, vastastikusel kasul. P
annaabi.ee 
