Ta maalis sõjast mürgitatud lipu, kus asendas punase džunglirohelise kamoflasžiga ja valge surma sümboliseeriva mustaga ning tähistaeva iiveldust tekitava oranžiga. Keskele värvitud valge täpp sümboliseerib kuuliauku. Sellest sai tuntuim sõjavastane sümbol. Kui võrrelda seda tööd Picasso sõjavastase tööga, siis ainsa sarnasusena saab mainida sümbolite kasutamist, kuid siinkohal sarnasused ka lõppevad – nii stiililiselt, kui ka taustaloo poolest. Picasso kasutas sümbolina mütoloogiat ja figuuri, siis John kasutas selgelt äratuntavaid objekte. Nagu ka siin – lipp, kui USA, kamoflaaž ja auk kui sõda. Guernica väljendas võõra vaenlase kurjust oma rahva vastu, siis Johns kritiseeris oma kodumaa imperialistliku kurjust võõra rahva vastu. Kui Picassol oli rõhk pandud üksikisikule. Johns pani rõhu riigile. Andy Warhol (Pop-Art / 1928-1987). Erinevalt eelevatest kunstnikest ei
olemasolevaid fakte. • Kui mõnda konflikti osapoolt pole võimalik esindada, siis tuleb uurida, miks ei saa kätte. Kui allikas teadlikult hoiab eemale, siis tuleb märkida, et allikas oli kättesaamatu. Teisel juhul otsuatada vastavalt olukorrale. • Miski pole enesestmõistetav. Reporter kaldub pooldama fakti, mis on temaga kooskõlas. Vältida seda. • Kasulik on alustada tööd kirjalikest allikatest. Need annavad teada taustaloo ja juhivad kindlate inimeste poole. Siis intervjueerida parimaid allikaid või minna ise kohale. Infoleke Aktiivne pool on reporter. Vahel annab allikas infot ise. Siis on tegemist info lekkimisega. Info lekitamine on võimulolijate vahend. Antakse info anonüümselt ja teenib lekitaja huve. Kui info osutub tõeseks ja piisavalt uudisväärtuslikult, siis pole ajakirjanikul muud teha, kui see käiku lasta. Tuleb esitada ka siis, kui on teada, et sellel infol on eesmärk. Info varjamine
heaks isaks. Olukorra teeb nii palju raskemaks tema harjumus oma laste armastust (üritada) rahaga osta. Kahtlemata on tegu ühe kõige tugevama kõrvalosaga. Ka de Ravini näitlemine ei tee asja paremaks, sest algul Ally elufilosoofiat selgitades on ta küll tasemel, ent hiljem on ta sellele vastupidiselt malbe ja tagasihoidlik, mis vähendab ta usaldusväärsust. Iga film, mis ei näita oma karaktereid sünnist saati, peab kinokülastajale ette söötma oma tegelaste tausta. Ally taustaloo rääkimiseks kulub filmi algul 3 minutit, samas kui Tylerile pühendatakse pool tundi. Seega võib filmi algus tunduda labase Robert Pattinsoni näo ekspluateerimisena. Nii ma algul arvasin ja tõenäoliselt loodavad seda ka tuhanded ,,Videviku" tulihingelised toetajad, kes seda filmi vaid Edwardi, vabandust, Pattinsoni pärast vaatama lähevad. Leian, et film on täis erinevaid asju mida jälgida ning tähelepanna. Kui hoolikalt vaadata siis
annaabi.ee 
