Esiotsa nihe suur. Kirjanduses: Jaan Kross on luuletaja, kes näitab ette, mida on võimalik kirjutada või kui kaugele saab minna luules. Samal ajal Artur Alliksaar, kes läheb märska kaugemale, st tähendab, et tekstid ei saa ilmuda 1961,2,3. Olukorra kiire muutumine torkab silma kui 62ndate teine pool: 65,66 ei saa Alliksaare luule ilmuda, 68 saab. Järelikult esteetiline avardumine läheb edasi ja asünkroonilisusele lähenema. Sulaaja puhul taustaautor Vladimir Majakovski ja Bertolt Brecht - neil on vasakpoolne maailmavaade, sotsialismi eest seisnud. Samal ajal esindavad 20.sajandi modernismi. Neid saab alati ettekäändena tuua või eeskujuna kasutada. Sulaajastul eeskujud töötavad. Roger Garaudy - selle autoriga hakatakse avardumise protsessi jõuliselt Eestis toetama. Muus kohas samuti. Tegemist on prantsuse kommunistiga, kes räägib piirideta realismist. See tundus hea nipp olevat. See oli sulaaja läbimurde kaval nipp
siin korraldab ta kavaleerina hiilgavaid balle ning karnevaale, siin toimetab ta osavalt karjuvaid ajalehti, siin kirjuta ta metsäänina romaane ning luuletuskogusid, siin väitab ta irvitades südantlõhestavaid ja südantkõditavaid filme pimedas kinos." Rõhutatud võõrsõnalisus, mis on ilmselt moodsuse märk ja linnajutu märk. Kindlasti eksalteeritus, paisutus, korduste kasutamine, kumulatsioonid. Spengleri mõjud ta on taustaautor. Lihtsam ja otsekohesem oleks öelda, et Gailit on üks Eesti õuduskirjanduse varasemaid olulisi autorieid. See ei tähenda, et ta oleks esimene õudusjuttude autor, neid on varem ka olnud: nt Ansomardi. Kuidas ta jõuab uusromantismi? + kirjutab "Toomas Nipernaadi" Pärast "Kalevipoega" kõige tugevam peategelane. Filmiga seoses: T. Kark ei vasta tüpaazilt sellele tegelasele, nagu kirjeldab Gailit. Väga imelikult valitud tegelane, aga huvitaval kombel hakkab mängima
Sege, et isamaluule lõi retseptsioonile sooda pinnase. Konks aga selles, et Lepik hakkab uuema rahvalaulu võtteid varakult kasutama (lorilaulu). Mõnel juhul ka otseselt irriteeriv lorilaul joomalaul. Rõhutatud madalaus või veidi solgine lehk on sellel juures, see võiks olla midagi, mis viisaka ja konservatiivse lugeja maitset proovile paneb. Võib öelda, et see stiil seeditakse kuidagi ära ja selle nähakse ka enesepromoodilist alget. Visnapuu on Lepikule oluline taustaautor. Ta ise on rõhutanud, et ta on parimet kontakti saanud Eesti meelauuletajatega, naiste kirjutatust pole ta kunagi eriti aru saanud (Liiv, Visnapuu, Talvik jm). Modernism Lepiku jaoks on vabavärss, tal hakkab üksikkujund mängima senisest suuremat rolli. Talle on iseloomulik ka religioossne ilming. Lepiku tekstid hakkavad koonduma ka pikemateks sarjadeks. Kui meenutada hilisemat Kangro luule muutumist, siis seal on midagi sarnast (vabavärss, pikemad sarjad, viited teistele tekstidele)
annaabi.ee 
