ainult naine koristaks, teeks süüa ja tegeleks lastega, viies neid huviringidesse või trenni. Meie ühiskond kipub paraku just naistele selliseid tüütuid ja aeganõudvaid kohustusi omistama, kuid sellist tööjaotust ei saa põhjendada bioloogilisest soost tingituna. Sellest tingitult ongi feministlik perspektiiv vajalik, et valitseks demokraatlik ühiskond, kus austatakse inimõigusi ning naised saaksid teha oma valikuid ilma, et ühiskond seda tauniks lähtuvalt tema soost. Feminismi vastuväitena Eestis tuuakse põhjendus, et eesti naine on tugevam, võimekam ja vastupidavam kui suguõed teistest rahvustest. Tõelise eesti naise võrdluskujuks peetakse Kõrboja Annat või Vargamäe Krõõta, kes nurisemata ja ka alandusi trotsides elavad oma egoistlike ja kesiste võimetega meeste kõrval. Tegelikus elus ei maksa neid tegelaskujusid jäljendada, kuna liigne leplikkus ei viita
võib välja tuua näiteks Sony, Johnson & Johnson ja Mitsubishi. Selge on see, et organisatsiooniline õppimine saab toimuda ainult siis, kui organisatsioonis töötavad inimesed õpivad, ei tähenda kõigi töötajate õppimine veel organisatsioonilist õppimist. Teadmised säilivad organisatsioonis ka peale töötajate lahkumist. Et üldse rääkida õppivast organisatsioonist, tuleb selleks luua soodne pinnas keskkond mis soodustaks avatud mõtlemist, ei tauniks ega salgaks vigu ning mis peamine, kaasata inimesed otsuste vastuvõtmisesse. Õppiv organisatsioon muudab organisatsiooni muutusi ennetavaks, loob soodsa pinnase uute ideede kerkimiseks ning pakub suuremat rahuldust arvan, et antud loetelu võiks panna kõik juhid mõtlema, mille suunas ikkagi püüelda tahakse. Leian, et õppiva organisatsiooni mudel lubab inimestel olla avatud mõtlemisega turvalises keskkonnas. (Kell, 20.01.2010)
ja lastekasvatamisele, siis nüüd on valikuvõimalusi kolm: töötada täiskohaga, olla täiskohaga ema või nende kahe kombinatsioon (Niiberg, Ivari 2000: 32). 3.1. Eesti naine 21. sajandil Võrreldes 19. sajandi naist tänapäeva naisega, on selgemast selgem, et toimunud on suur areng paremuse suunas. Praeguse aja naisele pole lubatud vähem kui meestele. Ta võib vabalt elada nii nagu tahab, ilma, et ühiskondlik arvamus tema valikuid tauniks. Näiteks haridust võib saada kõrghariduseni välja, mis isegi 20. saj alguses veel meestes vaenu tekitas (Mäelo1957: 94). Uuringud kinnitavad isegi, et tänapäeval on Eesti naised kõrgemalt haritud ja töökamad kui mehed (Salu 2008). Neiu, kes 19. sajandil juba meheleminekueas oli, sooviks praegu pigem maailma näha ja karjääri teha. Osad neist proovivadki läbi lüüa ühiskonnaelus, äri- või poliitikamaailmas ja on seal vägagi edukad 3.1.1
annaabi.ee 
