aastal rüüstati "Idamere paganate" poolt Rootsi tähtsaim linn Sigtuna. Ida poolt polnud XII sajandil oht enam nõnda suur, sest Vana-Vene riik oli lagunenud. Säilinud oli küll Venemaa osa Novgordi feodaalvabariik, ent see ei pakkunud eestlastele ohtu. Tehti küll üksikuid üritusi sõjaretkede näol, kuid XII sajandi teisel poolel muutusid hoopis eestlased aktiivsemaks. Nii tegi "kogu eestlaste maa" 1177 aastal sõjakäigu Pihkva vastu, millele venelased vastasid mõne aja pärast tasuretkega. Muinasaja lõpul valitses Läänemere idakalda maades jõudude suhteline tasakaal.
"Lembit". Iseloomult oli ta julge, kangekaelne ja kartmatu. Kroonikas on Lembitut nimetatud tiitlitega senior või princeps, mida eesti keelde on tavaliselt tõlgitud vanema ja pealikuna. Lembitu on Henriku poolt enim, kaheksal korral mainitud eestlaste vanem. Tänu sellele saab nii mõndagi tema elukäigu kohta teada, ehkki ainult Lembitu kuue viimase eluaasta kohta. Lembitu paistis kroonikas silma sõjaretkedel. Esimest korda mainitakse teda seoses Sakala väe tasuretkega üle Ümera jõe 1211. aastal, kui eestlased rüüstasid Rubene kanti, kus Henrik preestriks oli. Tal võis olla koguni isklik kokkupuude Lembituga, võibolla pööras ta osaliselt ka seetõttu talle oma kroonikas rohkem tähelepanu kui teistele eestlaste vanematele. 1212. aastal saatsid ristisõdijad Sakalasse preester Salomoni, kes asus Viljandi ümbruskonnas rahvast ristima. Samaaegselt tungisid Novgorodi ja Pihkva venelased
sakslaste ülemvõimule ja võtsid ristiusu omaks. Pärast nende rahvaste alistamist pöördus Saksa agressioon Eesti poole, seda peamiselt kaupmeeste survel - just Eestist käisid läbi tähtsad kaubateed. Algas Muistne vabadussõda. Võitlus Eesti alistamiseks algas 1208. aastal latgalite ja sakslaste ühise rüüsteretkega Ugandisse - ajendiks oli vana tüli Pihkvasse reisivate saksa kaupmeeste paljaksriisumise pärast. Eestlased vastasid sellele tasuretkega Latgalliasse, tappes, põletades ja röövides samamoodi, nagu vaenlasedki. Sellele vastati jälle omakorda, jne. Väiksemad rüüsteetked hakkasid toimuma ka mujale Eesti aladele, kuid otsest ülekaalu sakslastel ei olnud. Esimene suurem välilahing 1210. aastal Ümera jõel lõppes eestlaste võiduga. Sõda aga muudkui laienes ja muutus eestlaste jaoks harjumatult pikaks; vaenlasi voolas aina juurde ning eestlastel polnud abi kuskilt loota. 1211. piirasid ühendväed juba
annaabi.ee 
