Kui 1790. aastatel puhkes vaidlus Ameerika Ühendriikide presidendi võimupiiride üle sõjategevuse juhtimisel, pakkus Madison välja idee, mille järgi on kõigil võimuharudel õigus tõlgendada oma põhiseaduslikku pädevust (concurrent right to expound the constitution).*39 See tähendab, et võimude tasakaalu ei taga- taks mitte hierarhiliselt, põhiseaduslike organite kohal kõrguva kohtu abil, vaid organite pädevuspiiride vastastikkuse kompamisega. Virginia raport visandas analoogse tasakaalumehhanismi föderaalvõimu ja osariikide vaheliste suhete korraldamiseks. Föderaalvõimu ülimuslikkusest ei tulenenud, et see võiks domineerida osariikide üle kõigis küsimustes. Põhiseaduse alusel vastuvõetud seaduste ülimuslikkus oli tinglik, sest need jäid osariikide õigusaktidele peale üksnes siis, kui püsisid föderaalvõimu pädevuse piirides. See tähendas aga ühtlasi, et ka isikute põhiseaduslikke õigusi rikkuvad föderaalseadused ei 33
võim, viimane jagunes omakorda Orgbürooks, Poliitbürooks ja Kontrollkomisjoniks. Ka natsid tahtsid teha poliitilisi ümberkorraldusi, kuid NSVL omadega võrreldavate muutusteni tegelikkuses ei jõutud. Selle asemel, et vana süsteem tervenisti kaotada, teostas Hitler selle kallal jõhkra kirurgilise operatsiooni. Näiteks põlistas ta täitevõimu erakorralised volitused volitusseaduse abil, presidendi- ning kantsleriameti ühendamisega aga hävitas põhiseadusliku kontrolli- ja tasakaalumehhanismi. Mussolini Itaalia võttis eeskuju rohkem Saksamaalt kui NSVL. Tulemus oli veelgi ebatäielikum : monarhia väline ülesehitus jäi puutumatuks ja lõpuks sai sellest režiimi vastu võitlev opositsiooni keskpunkt 22. Diktatuur: funktsionalistlik interpretatsioon 23. Mussolini võimuletuleku põhjused Esimese maailmasõja laostav mõju majandusele, inimressursi kaotused ning Versaille’i
kojas 2/3 kohalolevate saadikute häälteenamuse puhul on võimalik see veto tühistada. (Gitelson jt, 1996, lk. 244-245; Jakobson jt, 2011, lk. 386) Nagu näha, võib president ühes oma administratsiooni ja tugistruktuuriga olla küll peamine agendakujundaja, kuid tema võimupiire kärbivad mitmed põhiseadusest tulenevad punktid, mis annavad Kongressile võimaluse presidendi initsiatiivide blokeerimiseks. Keskendudes sellele, milline on Kongressi kui seadusandiku võimu panus kontrolli- ja tasakaalumehhanismi toimimisse, on seda näha eeskätt läbi seadusloome. Näiteks on Kongressil võimalus võtta vastu seadusi ka siis, kui president on sellele vastu. Nimelt saab president küll panna veto Kongressi poolt vastuvõetud seadustele, ent selle veto tühistamiseks on vaja Kongressis 2/3 üksmeelt. Tõsi, seda on kohati raske saavutada ning veto tühistamine Kongressis alati ei õnnestu. Seadusloome kõrval on Kongressi tähtsaks rolliks
annaabi.ee 
