geeniustele, kelle surematuse avastajad nad olid peamiselt ise. Tegemist on üldjuhul andelise keskpärasusega nagu Leo Saalepil, siis saab sellest ainult enda ja kunstisõgedate teiste tunnustatud geeniusest vaene hukkuv kunstimärter, kelle saatus võib olla traagiline, ent ka tragikoomiline. Näiteks Leo Saalep, ihuterviselt, eriti närvidelt, läbipõlenud isik, kaotab selle tõttu mõistuse, teised temataolised, kes tarvitavad samu võtteid eesmärgi kiirendatud saavutuseks, resigneeruvad tasahiljukesi ja vegeteeruvad meie keskel tosina kunstnikkudena edasi. Näidend võeti kirjaniku sõnul kodanliku intelligentsi poolt, eriti väikelinnas Tartus, üpris vaenulikult vastu. Vaatamata sellele, et positiivsed, sümpaatsed iseloomud draama otsustavate tegelaste hulgas on ülekaalus negatiivsete vastu ning ühiskonnakriitiline ollus leiab kõigiti tagasihoidlikku käsitlust, peetakse teost siiski tigedaks rünnakuks seltskonnale, mida oli vaja jõudsasti tagasi lüüa
sisse, sest geenius, kes lubatuks peab endale valimata vahenditega teid tasandada, on need kiidukellad ise teinud. Ainult üksikud tõelised asjatundjad märkavad tõtt ja on sunnitud kahetsemisväärilist enese ja teiste petjat paljastama. Leo Saalep, ihuterviselt, eriti närvidelt, läbipõlenud isik, kaotab selle tõttu mõistuse, teised temataolised, kes tarvitavad samu võtteid eesmärgi kiirendatud saavutuseks, resigneeruvad tasahiljukesi ja vegeteeruvad meie keskel tosinakunstnikkudena edasi, meid aegamööda unustama pannes, et välisilm neile nende kaasatoodud kriitikakatkendite järgi ennustas ja pakkus kord kõige kõrgemat. Minu näidend võeti kodanliku intelligentsi poolt, eriti väikelinnas Tartus, kus elati tol ajal sirgejoonelisest, ent seda kitsamast aiva-rahvusluse ideoloogiast, üpris vaenulikult vastu. Vaatamata
Ta kartis, et duell lõneb nii, nagu ikka on juhtudel, kus noor ja tugev mees võitleb haavatud ja nõrga vastasega: kui ta kaotab, siis on ta vastase triumf kahekordne, peaks ta aga võitma, siis süüdistatakse teda reeturlikkuses ja liigses jultumuses. Muuseas, me kas oleme halvasti kirjeldanud meie seiklusteotsija iseloomu või on lugeja juba märganud, et d'Artagnan ei olnud sugugi tavaline inimene. Kuigi ta kogu aeg enesele kinnitas, et ta surm on vältimatu, siiski polnud ta valmis tasahiljukesi surema, nagu oleks seda tema asemel teinud mõni araverelisem või tagasihoidlikum mees. Ta mõtles järele nende isikute erinevate iseloomude üle, kellega ta täna võitlema läks, ja olukord muutus talle selgemaks. Tänu ausale vabandamisele, mida ta kavatses teha Athose ees, lootis ta saada temaga sõbraks, sest tema suursugune välimus ja karm ilme meeldisid talle väga. Ta kujutles, et sisendab Porthosele hirmu mõõgaloo tõttu, mida ta võis --
annaabi.ee 
