kristlaste org-kirik, kuna kirik hõlmas kogu kristlaskonda nim seda katoliiklikuks. Eesotsas oli piiskopp, temale alluvat piirkonda nim diötseesix, 5 piiskoppkonda: jeruusalemm, aleksandria, antiookia, rooma, konstatinoopol. Tähtsamaid küsimusi arutati sinoditel. Kirik muutus tähtsamaid org rooma riigis, ta hoolitses vaeste ja haigete eest, korraldas kooliharidust, mõistsid kohut. Kloostrite teke-et taevariiki saada pidi oma keha eest täiuslikult hoolitseda: maha suruda oma himusi ja tarvidusi. Paljud asusid äärealadele elama, et pühenduda täielikult usule, neid nim eremiitideks v munkadeks, aja jooxul tekkisid nende kogukonnad-kloostrid. Seal elati kindlaks määratud eeskirjade järgi. Rooma riik ja germaanlased-neid hakati värbama aina rohkem sõjaväkke, sest elanikud püüdsid sõjaväe kohustusest mööda hiilida. Osa germaane sai väepealikuks, ohvitserideks ning isegi kõrgemasse juhtkonda.
väärõpetusteks e hereesiateks.Ristiusu õpetuse kohaselt oli jumal üks ja ainuke,kuid ilmnes kolmel moel:Isana,Pojana ja Püha Vaimuna.Ariaanlased väitsid,et kuna Kristus kui Poeg on Isa loodud,siis ei saa ta olla igavene ja Isaga samaväärne. Kloostrite tekke:Ristiusu õpetuse järgi oli hing igavene ja surematu,keha aga ajutine ja surelik.Pärast surma pääseb hing kas taevariiki või ootavad teda põrgupiinad.Et hinge eest hoolt kanda,tuli keha himusid ja tarvidusi võimalust mööda alla suruda.See tähendas eriti kasinat elu,lihasuretamist e askeesi.Üksildusse tõmbunuid nim eremiitideks või munkadeks.Tekkisid ka terved eremiitide ja munkade kogukonnad ja koos sellega tarvidus munkade ühiselu reguleerida.Tekkisid kloostrid-kogukonnad,kus ilmaelust eraldunud elasid kindlaks määratud eeskirjade järgi. Augustinus ja Cassiodorus:Cassiodorus-koostas munkade harimiseks õpiku.Kogu õpetuse jagas seitsmeks vabaks
sõnu võis mitmeti tõlgendada. Tihti puhkesid ägedad vaidlused. Keisrid kutsusid kokku kirikukogusid. Seal vastu võetud otsuste oõhjal kujunes välja n-ö õige ehk ortodoksne usutunnistus. See sõnastati nn apostelliku usutunnistusena. Kristlaste meelest oli hing see, mille eest tuleb hoolt kanda, samal ajal kui keha vajadused võivad inimest hinge hoolitsemise eest kõrvale kallutada. Et hinge eest hoolt kanda, tuli keha himusid ja tarvidusi võimalust mööda alla suruda. See tähendas kasinat elu, lihtsuretamist ehk askeesi. Paljud sügavad uslikud asusid askeetidena impeeriumi äärealadele. Pärast kristluselegaliseerimist kasvas selliste eraldujate arv veelgi, sest ilmaelust eemaletõmbumine vastas ristiusuaskeetlikele ideaalidele. Üksildusse tõmbunuid nimetati eremiitideks või munkadeks. Tekkisid eremiitide ja munkade kogukonnad ning alguse said kloostrid.
Ristiusu õpetuse kohaselt oli jumal üks ja ainuke, kuid ilmnes kolmel moel: Isana, Pojana ja Püha Vaimuna. IV sajandi algul pani piiskop Arius aluse laialt levinud õpetusele, mis on tuntud kui ariaanlus. Ariaanlased väitsid, et kuna Kristus kui Poeg on Isa loodud, siis ei saa ta olla igavene ja Isaga sama. Kristus oli nende meelest inimlik, mitte jumalik. Kristlaste meelest tuli oma hinge eest hoolt kanda, et hinge eest ilusti hoolt kanda, tuli keha himusid ja tarvidusi võimalust mööda alla suruda. See tähendas lihasuretamist ehk askeesi, milles nähti võimalust end Jumalale pühenduda. Hilise keisririigi ajal asusid paljud sügavalt usklikud askeetidena imeeriumi äärealadele. Ilmaelust eemaletõmbumine vastas ristiusu askeetlikele ideaalidele. Üksindusse tõmbunud inimesi nimetati eremiitideks või munkadeks. Eremiitide seas oli nii mehi kui ka naisi. Tekkisid ermiitide ja munkade kogukonnad ja tarvidus munkade ühiselu reguleerida, nii
annaabi.ee 
