Paraku kasutavad samu kanaleid ka tootjad ja "tarbi rohkem!" satub silme ette oluliselt suuremas mahus, kui "tarbi vähem!"2 . Kui iga inimene vaataks kriitiliselt üle oma tarbimisharjumused ja püüaks alustuseks igal aastal teha ühe ostuvaba päeva, siis oleks see juba väga suur samm keskkonnasäästmise suunas. Ostuvaba päeva teema valisingi just selle pärast, et väikestest sammudest saavad alguse suured asjad. Referaadis kirjutan väga lühidalt tarbimiskultuurist; annan ülevaate Ostuvaba päeva ajaloost, tähistamisest ja eesmärkidest ning lühidalt võimalikest keskkonnamõjutustest, mida Ostuvabal päeval osalemine kaasa toob; lisaks püüan vastust leida küsimustele, kas Ostuvabast päevast üldse mingit kasu on ja kuidas Ostuvaba päeva ideed veelgi levitada. Tegemist on lühireferaadiga, seega on töös üks peatükk, mis jaguneb omakorda alapeatükkideks; teksti lühiduse tõttu ei pidanud vajalikuks lisada tööle ka sisukorda.
Ei ole ühte vastuseisu, vaid mitu, mille ümber ,,kogunetakse": sündmused, inimesed, meedia. c. Vastukultuur ja post-poliitilise popi ajastu Redhead (1990) arvab, et ,,noorus" on ainult reklaamitermin. Põlvkondade vahe (generation gap) enam ei eksisteeri. Ta arvab, et igaüks võib osta endale nooruslikkust. Kuid samas leiab, et sidusaid rühmasid ikkagi luuakse. See kõik ei ole fluidum. Erinevalt Willisest ei arva ta, et nooruslikkus on lahus tarbimiskultuurist. Nooruslikkus on seotud soppamisega sama palju kui vastupanuga 1960ndatel.Kuid teisest küljest ei ole ta pessimistlik vaid leiab, et uute identiteetide pakkumine on hea. Noorust saab osta globaalsest supermarketist. See ei ole nooruse vabastamine, sest noorust ei ole vaja vabastada. See on võimaluste loomine ,,uuteks subjektiivusteks". Ehk siis - iga pole üldse oluline. Küsimus on muidugi selles, kui palju noored saavad ikkagi tööstuse ja turu poolt reguleeritus ise kaasa
Tarbimiskultuur on eeskätt seostatud postmodernse perioodiga, kuigi oluline on meeles pidada, et see ei tekkinud ainult industrialiseerimise ja moderniseerimise tõttu. Pigem kujunes tarbimine KOOS moderniseerumisega. Teiseks on tarbimiskultuur seotud tugevalt ideega uudsusest. Uued institutsioonid, sotsiaalsed isikud ja suhted kõik on seotud teatavate tarbimiskäitumistega, mis on omased lääne ühiskonnale. 56. Tarbimiskultuurist Eestis? Rääkides tarbijakultuurist Eestis tuleb meeles pidada, et tänane tarbijakultuur on ainult viimase paari aastakümne nähtus. Nõukogudeaegne tarbijakultuur, mis valitses enne Nõukogude Liidu lagunemist, erineb sügavalt läänemaailmale omasest tarbijakultuurist. Nõukogude tarbijakultuuri iseloomustasid defitsiit ning elustiilide homogeensus. Poodides valitses tühjus ning olemasolev valik oli väga piiratud. Selleks, et midagi ihaldusväärset osta
,,Kui ühiskond muutub jõukamaks, toodetakse soove sama mehanismi abil, millega neid rahuldatakse", seda kutsus ta ,,sõltuvusefektiks" See tähendab, et tõusev tootmise maht muudab staatuse materiaalseid standardeid. Packard (1959) The Status Seekers Majanduslik jõukus viib klassipiiride murenemisels ja tarbimise abil otsitakse uusi võimalusi, kuidas eristada väljavaliyuid (elect) mitteväljavalitutest (non-elect) Staatuse eest hoolitsemine on majandussüsteemi funktsioon (Marcuse) Tarbimiskultuurist rääkides on rõhutatud, et tõusnud on eelkõige ekspressiivne, mitte instrumentaalne tarbimine. See tähendab, et ilmunud on elustiil kui tarbimise kindel viis. Eluviisi abil märgitakse pigem erinevusi kui ebavõrdsust. 4 Hebdige (1988): elustiil on teatav tarbimise viis. Suhtumine tarbimisse, mille abil inimesed näitavad oma individuaalsust ja stiilitunnetust läbi teatavate toodete. Autode,
annaabi.ee 
