inimajaloo jooksul. Piltlikult öeldes tähendab see seda, et me elame globaalses mõttes võlgu. Me kulutame rohkem, kui me tagasi maksta suudame, ka meie eestimaalased. Inimkond ületaas maakera taastootmis piiri 1980ndatel aastatel. 2002. aastal kulutasid tööstusriigid aastas 23% rohkem loodusressursse, kui maakera taastoota suutis. Tarbimine on ülikiirelt kasvanud, kuna vaid 41 aastat tagasi (1961.a) moodustas inimkonna tarbimishulk vaid 50% maakera taastootmise võimest. 2002. aastal moodustas suurima osa globaalsest ökoloogilisest jalajäljest CO2 emissioon atmosfääri, mis oli võrreldes 1961.aastaga suurenenud 700%. Ületarbimisse on väga lihtne jõuda piisab vaid varude liiga kiirest kulutamisest (näiteks metsade hävitamine) ja saastamisest (CO2 paiskamine atmosfääri). Kui ületarbimine on väga pikaajaline, siis toob see kaasa üldise allakäigu ja ressursside lõppemise
Tänu sellele on võimalik paremini hinnata ka ületarbimist. Ökoloogilise jalajälje määramine paneb paika piiri, millest alates hakkab inimtegevus maakera taastumise võimet ületama. Inimkond ületas selle piiri 1980ndatel aastatel. 2002. aastal kulutas inimkond 23% rohkem loodusressursse, kui maakera taastoota suutis. 2005.aastal võis rääkida juba 25%-st ületarbimisest. Seevastu nt 1961.a moodustas inimkonna tarbimishulk 50% maakera taastootmise võimest. (2005. aastal moodustas suurima osa globaalsest ökoloogilisest jalajäljest CO2 emissioon atmosfääri, mis oli võrreldes 1961.aastaga suurenenud kümme korda ehk 1000%. Süsinikujalajälge mõjutavad näiteks fossiilsete kütuste põletamine ja metsaraie. ) Põhja-Ameerika ja Lääne-Euroopa elanikud elavad viisil, mis ületab tublisti piirkonna taastumisvõimet. Kui igaüks maailmas elaks nii nagu elavad ameeriklased või lääneeurooplased,
vajalik nende ressursside tootmiseks ja jäätmete kõrvaldamiseks ning kahjutuks tegemiseks. [3] 4 5 2. Eesti ökoloogiline jalajälg Enamiku arenenud riikide ökojalajälg ületab märkimisväärselt inimese kasutuses oleva ökoloogilise potentsiaali. Tarbimine on ülikiirelt kasvanud, kuna vaid pool sajandit tagasi (1961. a.) moodustas inimkonna tarbimishulk 50% maakera taastootmise võimest. Joonis 2. Euroopa riikide võrdlus ökoloogilise jalajälje alusel [3] Kui meie tarbimine ületab maakera võimalused, siis ei käitu me enam jätkusuutlikult, vaid tekitame ökoloogilist defitsiiti. Meie kulutused eluasemele, transpordile, söögile ning igapäevastele kaupadele ja teenustele loovadki ökoloogilise jalajälje, mille me endast maha jätame. Ökoloogiliseks jalajälge võib mõista ka kui meie koduplaneedi võimekust. Et inimkond oleks
annaabi.ee 
