vaimustust ta ,,Siuru" vastu üles ei näidanud. 1921.aastal loodi opositsiooniline rühmitus ,,Tarapita", mis kaitses demokraatlikke ideid. Sinna kuulusid ametlikult 10 kirjanikku, sealhulgas ka Barbarus. Rühmitusel kujunes kaks suunda. Ühed asusuid ründama kodanlust ning naeruvääristama tema haritust ja tagurlust. Teine pool aga püüdis leebete vihjetega seda kodanikkonda ,,ümber kasvatada", et ta hakkaks kirjandusest lugu pidama. Barbarus kuulus esimesse leeri ja tema tööd, mis ,,Tarapitas" avaldati, olid väga teravad. Rühmitus lagunes aastal 1922. 7.1923.aastal läks Barbarus Lääne-Euroopasse reisima, et sealset kunsti tundma õppida. Eriti sügava mulje jättis talle Pariis oma suurlinliku sädeluse ja kiire elurütmiga. Prantsuse kirjandus sai ka Barbaruse inspiratsiooniallikaks. Teine välismaareis toimus 1927.aastal, kus külastas Vahemeremaid. Osa reisist tegi kaasa ka Johannes Semper.(52) 8.1939
+ 1940-44 (okupatsioonist okupatsioonini) ajajärk jääb eraldi oma segasuse tõttu, võimud vahetuvad ja uus struktuur ei suuda ennast kehtestada. Teine võimalus periodiseerida kirjandust: 1) 1905-1921 (Noor-Eestist Tarapitani) 2) 1922-1944 ("Kõrboja peremehest" teise Nõukogude okupatsioonini) Näeme N-E III albumist alates vaimset esteetilist pööret ja pööre läheb edasi 1920ndate alguseni välja. Eriti oluline on küsimus mitte niivõrd Tarapitas, vaid selelst, et Siurut ja N-E on võimalik vaadelda ühe ja sama esteetilise vormi erinevaid avaldumisvorme. Teatavas mõttes arendab Siuru revolutsiooni, mida N-E alustab. Omakorda hakkavad pöörded vaibuma, klassikalised teosed pannakse paika. Mingismõttes kirjanduskaal kehtestatakse ja see jätkub 30ndate lõpuni. See periodiseerimisvõimalus jääb kursusest kõrvale. SIURU 1917-1920 Siuru ei tähenda ainult kuut kirjanikku, vaid laiemat kooslust, mis kirjanduses ja kultuuris tekib
Välismaal olles ei saanud enne tagasi pöörduda kui 1917. Kümmekond korda külastas ta Eestit valedokumentidega. Käib ka nt Estonia avamisel, rahvarohkemates kohtades. Tema loomingus on palju salapära, müstifitseerimist, seda seostatakse tema enda tagaotsitava eluga. See ei takistanud tal Eesti kirjanduselust osavõtmist, tema teoseod ilmus ka Noor-Eesti albumites. Kui sai Eestisse tagasi, hakkas kirjanduselus hoogsalt kaasa lööma, oli keskne kuju.oli Siurus, Tarapitas, andis välja ajakirju Odamees ja Ilo. Oli üks eestvedajaid, et rajada Eesti Kirjanikkude Liit ning liidu väljaanne Looming. Vanim järjepidavalt ilmunud ajakiri Eestis. 34 Peamiselt kirjutas novelle. Ilmus kaks romaani – „Felix Ormusson“ (1915), mis oli impressionistlik. Räägib ühest kirjandushuvidega noormehest, kes läheb suvisel ajal sõbra tallu
annaabi.ee 
