tapeetide puhul. Need on välja töötatud selliselt, et aluspaber jääb seina ning tapeedipind tuleb kergesti paanide kaupa lahti. Samas, kui selline tapeet on kinnitatud liiga lahja liimiga, siis tuleb see kohati seinast maha kogu täiega. Kui tapeeditav sein on uus kips- või krohvsein, siis peab see olema tolmuvaba. Pahteldatud seinad võiks eelnevalt kruntida kas või liimilahusega või värvida üle veebaasil mattvärviga. Nii mustrita kui mustriga tapeetidel mõõta kõigepealt paanide pikkuse välja ja lõikata paanid valmis, kuid mustriga tapeedi sammu peab samas teraselt jälgima. Liim kanda paanile tavalise värvirulliga, nii jääb see ühtlasem. Õhemate tapeetide puhul peab ka liim olema vedelam. Tapeedist olenevalt lase liimil 10–15 minutit imenduda. Lae ääre peab eelnevalt loodima, tapeedi serva koht märgitakse seinale. Tapeet võiks jääda laest 2–3 cm allapoole. Tapeetimist tuleb
Prantsusmaal, leidis inspiratsiooniallikaks müüdid ja folkloori, kombineerituna mõjutustega keskajast ja Jaapani kunstist oli see muutus millel põhines järgnev kunstinivoo. 1891-92 aasta talvel toimus dramaatiline muutus mis ilmnes suhtumises Munthe kunstilistel püüdlustel. Ta hakkas mõtlema tööstusele. Ta jäi kinn faktile, et niikaugele kui keegi meenutada suudab pole keegi Norras tootnud Norra ideid või mustreid mida võiks kasutada vaipadel, tapeetidel või portselanil. Mõned aastad hiljem andis Munthe välja mõtte ''Norra naturaalsete värvide palett'': erepunane, redisekarva violetne, indigo sinine ja tugev kollane. Need olid värvid mis põhinesid Norra loodusel ning värvid, mis olid kasutusel vanas Norra folkkunstis. Selle värviteooriaga ja Norra saagadest ja folkloorist võetud motiiviga, keskaegsete seinavaipade ja puidunikerdamisega ja kohaliku taimestiku ja loomastikuga, Munthe
Paljudel juhtudel on kasutatud laekarniisi või peegelvõlvi all jooksvat tapeedi toonist tumedamat peent bordüüri. Üksikutel juhtudel on kasutatud ka tahveldist imiteerivaid laiu bordüüre, mis asusid seina alaosas. 20. sajandi algust iseloomustavad juugendlikud suured lillemustrid, heleda triibu ja geomeetriliste kujunditega ning ühevärvilised puitliistudega raamistatud tapeedid. Bordüüride laius varieerub väga kitsast (3–5 cm) väga laiani (15–20 cm). Neid on kasutatud nii tapeetidel kui ka värvitud seintel. 19. saj lõpu Eesti interjöörides domineerisid tumedad toonid ja suured mustrid. Keraamilisi plaate kujutav muster. TEHNIKAD JA KASUTATUD MATERJALID Kõige vanemad trükitehnikad on šabloon- ja kõrgreljeeftrükk, millele järgnesid valtstrükk ning serigraafia ehk siiditrükk
annaabi.ee 
