Kohustusi neil pole ja need pisikesed ülesanded, mida täiskasvanud vahepeal annavad, on neile vastumeelsed. Kambavaim on see, mis on nende jaoks tähtis, loetakse minuteid, et täiskasvanuikka jõuda ja siis kodust ära minna oma elu peale. Väga vähe on neid peresid, kus koos elavad mitu põlvkonda ja nende suhetes valitseb harmoonia. Hetkel kehtib tõde, et mida kaugemal vanematest ja ämmadest-äiadest elada, seda armsamad teineteisele ollakse. Vaevalt on praegused inimsuhted olnud taotluslikud. Üks väär samm on viinud teiseni ja paratamatult tuleb astuda edasi teed, mis parasjagu jalge all on. Keegi ei taha tunnistada oma vigu ja sellega süvendatakse veelgi üleüldist tänapäeva suhtumist, kus lapsed ja noorukid on kõige tähtsamad ja nende vajadused esiplaanil ning vanad unustatakse ja nende elutarkust peetakse seniilsuseks ja õpetussõnu targutamiseks. 594 sõna
ja tung" nimest kirjandusepohhi nimetus; Kotzebue asutas Tallinnas 1784 harrastusteatri, esimene etendus Kanuti gildis "Igal narril oma müts"; 1789 "Isalik ootus" eesti keel esimest korda laval; Lenz näitekirjanik, viljeles ka muid zanre. Balti romantism ja eesti rahvapärimus; Teemad: igatsus, üksildus, loodus, muistendid; eesti pärimust koondati ("Kalevipoeg" jäädvustas eestlaste ajaloo kindlamalt kui taotluslikud ajalooallikad, kuna väljamõeldis oli selle loomulik keskkond; "Estnische Sagen" "Koit ja Hämarik", "Keelte keetmine" jm), rahvalaule tõlgiti saksa keelde, loodi rahvaluuleainelist luulet; kohapärimusliku luule inspiratsiooni saadi pärimusest ja balti kroonikatest (järvede rändamise motiiv, H. von Schmidt Läänemaa muistendid); baltisakslaste muistendikogud: "Liivimaa muistendiraamat", "Muinasjutud ja muistendid", "Eesti rahvamuistendid". Saksa kultuuri
Nii näiteks esinesid keskaja moraliteedes Voorus, Karskus, Patt. J. Giraudoux' draamas "Trooja sõda ei tule" on tegelaseks Rahu. Tüüp on üheplaaniline tegelane, kes representeerib (esindab, kehastab) mingite sotsiaalsete ja/ või psühholoogiliste tunnuste kogumit (Pfister 1977:244-245): üldine, grupiomane domineerib selgelt isikupärase üle. Tuleks vältida "tüübi" kasutamist negatiivse hinnanguna - kui tüüptegelase lihtsustatus ja skemaatilisus on taotluslikud, ei saa kirjanikku andevaesuses süüdistada. Draama ajaloo rikkalik tüübigalerii on tänapäevalgi tüüptegelaste loomise ammendamatu varamu. Teatritraditsiooniga seoses kõneldakse teatraalsest maskist ja ampluaast - need on tüübiga ligidalt seotud mõisted (vt. Théâtre. Modes d'approche 1980:182). Teatriajaloolised tüübid (maskid) on näiteks antiikkomöödiast pärinev miles gloriosus (hooplev sõdur), commedia dell' arte Arlekiin ja Pierrot, klassitsistliku komöödia teener jne
kolmiktrohheused. Selline rütmis avalduv seaduspära kutsub esile ootuse oma kordumise järele, kuid Vilepil esineb tihti kõrvalekaldumisi, mida lugeja peab rütmihälbeks. Samas võib värsimõõduga vastuollu minevate värsside abil lugeja lahti raputada harjunud rütmiinertsist ja monotoonsusest. (Põldmäe 1978: 85). Kui Vilepilt rütmikoperduste kohta päriti, vastas ta, et rütmist mööda panekud on taotluslikud, need on kohtades, kus on vaja mingile asjale tähelepanu pöörata. (Hanson 2002: 2). Lüürilisemat tooni antakse edasi daktülitega, milles rõhulisele silbile järgneb kahesilbiline intervall (,,Tahaksin olla", ,,Emmele", ,,Kaelkirjak"). Ka neis luuletustes ei ole värsimõõdust kinni pidamine järjekindel. Kohati esineb ka trohheiliste värsside vaheldumist jambilistega (,,Edward Norton"). Luulekoguga ,,Tahaksin olla" on autor liikunud juba tuntavamalt sisu ja vormi
annaabi.ee 
