...................................... 7 2 1. Naise ja neiu rõivas (TAHVEL I, II, III) Viljandi naiseülikonda kuulusid 19. sajandi keskel peenest linasest riidest särk, pikitriibuline villane seelik või linane pallapool, linane rüü, kampsun või must villane pikk-kuub, kasukas, põll, vöö, väike tanu, sukad, kindad ja jalanõudena pastlad, hiljem kingad. Viljandi neiu kandis samasuguseid rõivaid, kuid ilma põlle ja tanuta. Pähe pani ta pidulikul puhul peapaela või pärja. Seelik (kört, körtsik, alune, alus, seelik) kooti Viljandi kihelkonnas koeripstehnikas pikitriibuline, vanem laiema, uuem kitsama triibustikuga. Domineerivaks värviks olid punane ja sinine, harvem roheline. Särk (ame, hame) õmmeldi Viljandi kihelkonnas valgest linasest riidest labase pihaosaga ja põikiriidest takuse alaosa ehk jätkuga (jakk, jak). Põll
mida peeti pidulikult ja toretsevalt. Pidu ise peeti palju tähtsamaks, kui ametlikku kiriklikku laulatust. Viimane oli vajalik vaid abielu seaduslikuks muutmise jaoks. Siiski ei loetud paari abiellunuks ei peale pulmapidu ega isegi mitte peale laulatust. Abielu sõlmimise otsustaivamaks toiminguks oli tanutamine. Pruudi tanutamine tähendas talle naise peakatte pähe panemist. Mõrsjale seoti ette ka põll ehk ta põlletati. Edaspidi ei tohtinud naine minna "tanuta üle tänava ega põlleta üle põranda". Nende toimingutega muutus neiu abielunaiseks ja teda hakati nimetama noorikuks. Algselt oli tanutajaks isamehe naine, keda nimetati mõõgaemaks. Ajapikku muutus see ema ja ämma ülesandeks. Teadaolevalt toimusid pulmad rohkem talvel, mil suvised tegemised ei takistanud talumehel põhjalikku ja pikka peopidamist. Pidu kestis enamasti 2-3 päeva, vanemal ajal ja jõukamates peredes isegi nädala. Oluline koht
Selliseid kombeid harrastatakse ka tänapäeva pulmas, kus tehakse päris põnevaid jõupingutusi tseremoonia ette valmistamisel ja läbiviimisel kas siis külarahva või sõprade poolt. Pulmade kõrghetkeks oli tanutamine ehk linutamine. Pruudil vabastati nägu ja pead katnud linikust ning see asendati tanuga, ette seoti põll. Mõrsjast sai sellega noorik. Tanu ja põll olid abielunaise peamisteks tunnusteks. Edaspidi ei tohtinud naine minna "tanuta üle tänava ega põlleta üle põranda ". 19 .sajandi lõpu uute tuulte keerise jäid kindlamalt püsima mõned identiteedi sümbolid. Vanale tanutamise traditsioonile lisandus palju uut ja selles segunesid nii vanad tavad kui lisandunud uued. Tanutamine ei toimunud enam salaja teiste pilgu eest varjatult, vaid oli koduse pulmapoe üks pidulikumaid hetki, mida said jälgida kõik pulmalised. Tavaliselt pandi
annaabi.ee 
