usku paremasse maailma. Muusikal ,,Evita" on väga ilus ooper, tempokas ja tegevusterohke, samas seda on hea jälgida ning mõista. Tegevus on väga lihtsalt lavastatud arusaadavalt ja ilma ebaselgete keerukate elementideta, ilma, et teos igavaks muutuks või liiga lihtsakoeliseks. Tegelased on täis elu ja kirge, nad on elegantsed ning erinevate karakteritega. Enim meeldisid mulle esiplaanile toodud massi-ja tantsustseenid, mis olid tõeliselt võimsad. Koreograaf on väga meeldivalt kokku pannud balletitrupi, mis on täpselt sünkroonne ning mis hästi sobib muusikasse. Huvitavad olid ka muusikalis kasutatud stiilipuhtad ajastukohased kostüümid ja valguse mäng. Peategelase Evita osatäitja Maarja-Liis Ilus sobis ideaalselt oma rolli. Ta oli naiselikult õrn ja habras esitades oma osa hingemineval viisil. Parim osa oli Evita duett
liiga valju ega vaikne ning ka solistid laulsid oma partiisid hästi. Väga huvitav etenduse juures oli see, et enne esimese vaatuse algust mängis orkester umbes kümme minutit nii, et lavalist liikumist ei toimunudki. Alguses arvasin, et midagi on lahti, kuna eesriie ei avanenud, kuid see pidigi nii olema. Tantsujuhiksks oli Jelena Karpova. Koreograafiliselt oli muusikal Täiesti laitmatu. Mulle väga meeldisid tantsustseenid ja see oli tore, et neid oli päris palju. Tantsijate lavaline liikumine oli originaalne ja seda oli väga huvitav jälgida. Paljud tantsudest meenutasid balletti, ning see tegi etenduse veelgi mitmekesisemaks ja meeldivamaks. Kuigi lauldi eesti keeles, ei saanud ma kohati sõnadest aru, sest mõned kohad lauldi väga kõrgelt. Õnneks oli aga võimalik lugeda inglise keelseid tiitreid lava üleval. Teose peaosalisteks olid Urmas Põldmaa (Eisenstein) Alla Popova (Rosalinde),
valgustuskunstnik Palle Palme. Etenduse kunstiline pool oli minu arvates väga hea, eriti meeldisid mulle see videoline osa. See sobis hästi kokku lavaga ja tekitas nagu mingisuguse terviklikuse ja ühtesulavuse tunde. Väga originaalne oli näiteks politsei auto ilmumine filmist lavale. Ka kostüümid olid igati asjalikud ja sellele ajastule vastavad. Tantsujuhiksks oli Jüri Nael. Koreograafiliselt oli muusikal ka suhteliselt laitmatu, sest just need tantsustseenid muutsid etenduse meeldivamaks. Võib-olla võiks ainult seda mainida, et võitlusstseenid olid natukene naljakad nad et tundunud nii reaalsed, aga ega vist ei saakski neid tõelisemaks muuta, sest näitlejad ei saaks ju päriselt üksteist klobima hakata. Teose peaosalisteks olid Koit Toome (Tony), Hanna-Liina Võsa (Maria) Jaanika Sillamaa (Anita), Lauri Liiv (Riff) ja Riho Kütsar (Bernardo). Nagu ma juba eespool kinnitasin oli minu arvates näitlejate valik suhteliselt hea
protesti, kuid asjatult, tütarlaps hukatakse ja karjus variseb meeleheites kokku. Balleti lõpus on nn Ohvritants, kus neiu tantsib ennast surnuks. Libreto Stravinski ja Nikolai Roerich (arheoloog, maalikunstnik, folklorist, otsis silda vana Ida ja uue Lääne mõtteviisi vahel, 5-aastane ekspeditsioon Indiasse, Tiibetisse. Alates 1928 elas Indias, rajas Himaalaja uurimisinstituudi, väga mõjuv isiksus). Balletis puudub jutustav süzee, selle asemel on järjestatud tantsustseenid, mida seob arhailise Venemaa paganlike rituaalide kujutamine tantsus ja muusikas. I. Maa suudlus kevadise looduse sünd, stiihiline, tormiline jõud II. Suur ohver Ka lavakujunduse ning kostüümid lõi Roerich. Muusikas on rütmi ürgjõud. Väga iseloomulik on pidev taktimõõtude vaheldumine, kohati lausa igas taktis. Motiivikordused nii meloodias kui ka rütmis. Väga suur löökpillide osa. Iga pilli individuaalse kõlavärvi rõhutamine
annaabi.ee 
