Euroopa varaseim tantsukunst on teada Vana-Kreekast, kus see kaasnes jumalakultusega, näiteks Apolloni pidustustega. Keskajal kirik põlgas tantsu, kuid ei suutnud selle arengut pidurdada, õitsele puhkes rahvatants. 15. sajandil tekkis rahvatantsu kõrvale seltskonnatants. See oli algul kõrgseltskonna harrastus, arenes 19. sajandil rahvalikumaks (kadrill, polka, valss) ja on 20. sajandil üldrahvalikuks muutudes jätnud rahvatantsu varju. Praegu on rahvatants taandunud peamiselt tantsuringide harrastuseks. Klassikaline tants kujunes 16.-17. sajandil. 19. ja 20. sajandi vahetuses sündinud vabavormilisem plastika on mõjutanud ka klassikalist balletti. LADINA-AMEERIKA TANTS Ladina-Ameerika tantsud on Ladina-Ameerika maadest (Brasiilia, Argentiina, Colombia, Boliivia, Kuuba jt) pärinevad tantsud, mis tihti sulatavad endasse erinevate rahvaste kultuurimõjusid. Paljud neist tantsudeks on saanud ülemaailmselt populaarseks seltskonna- ja võistlustantsudena. Tuntumad neist on:
varaseim tantsukunst on teada VanaKreekast, kus see kaasnes jumalakultusega. Keskajal kirik põlgas tantsu, kuid ei suutnud selle arengut pidurdada, õitsele puhkes rahvatants. 15. sajandil tekkis rahvatantsu kõrvale seltskonnatants. See oli algul kõrgseltskonna harrastus, arenes 19. sajandil rahvalikumaks (kadrill, polka, valss) ja on 20. sajandil üldrahvalikuks muutudes jätnud rahvatantsu varju. Praegu on rahvatants taandunud peamiselt tantsuringide harrastuseks. Klassikaline tants kujunes 16.17. sajandil. 19. ja 20. sajandi vahetuses sündinud vabavormilisem plastika on mõjutanud ka klassikalist balletti. Tantsu liigitatakes: Tantsitakse üksi, paaris või hulgakesi. Eristatakse rahvatantsu, seltskonna ehk peotantsu ja lavatantsu. Euroopa lavatants jaguneb klassikaliseks ja balletiks, karaktertantsuks ehk lavarahvatantsuks, plastiliseks tantsuks ja estraaditantsuks.
Algul esitas tantsu selle looja, alles hiljem eristusid elukutselised tantsijad. Keskajal põlgas kirik tantsu, kuid ei suutnud siiski selle arengut takistada ning õitsele puhkes rahvatants. 15. Sajandil tekkis rahvatantsu kõrvale ka seltskonnatants. Algselt oli see kõrgseltskonna harrastus, kuid 19. sajandil levis see ka lihtrahva hulka ja 20. sajandil üldrahvalikuks muutudes tõukas see rahvatantsu kõrvale. Praeguseks on rahvatants peamiselt taandunud tantsuringide harrastuseks. Klassikaline tants kujunes välja 16. 17. sajandil. Tantsu liigitatakse kolmeks: rahvatants, seltskonna- ehk peotants ning lavatants, mis omakorda jaguneb klassikaliseks ja balletiks, karaktertantsuks ehk lava- rahvatantsuks, plastiliseks tantsuks ning estraaditantsuks. Ei ole kahtluski, et seltskonnatants on oma populaarsust suurendamas ning tema hiilgeaeg ei ole kaugeltki mitte käes. Tänapäeval peetakse seltskonnatantsudena
näiteks Apolloni pidustustega. Keskajal kirik põlgas tantsu, kuid ei suutnud selle arengut pidurdada, õitsele puhkes rahvatants. 15. sajandil tekkis rahvatantsu kõrvale seltskonnatants. See oli algul kõrgseltskonna harrastus, arenes 19. sajandil rahvalikumaks (kadrill, polka, valss) ja on 20. sajandil üldrahvalikuks muutudes jätnud rahvatantsu varju. (Tants, 2015) Praegu on rahvatants taandunud peamiselt tantsuringide harrastuseks. Klassikaline tants kujunes 16.–17. sajandil. 19. ja 20. sajandi vahetuses sündinud vabavormilisem plastika on mõjutanud ka klassikalist balletti. (Laird, 2016) 1.2 Tantsu liigitus Tantsitakse üksi, paaris või hulgakesi. Eristatakse rahvatantsu, seltskonna- ehk peotantsu ja lavatantsu. Euroopa lavatants jaguneb klassikaliseks ja balletiks, karaktertantsuks ehk lava-rahvatantsuks, plastiliseks tantsuks ja estraaditantsuks.
annaabi.ee 
