kujutamisviisilt kontrastsemad, liikuvamad. Õhkõrnad nõtked tantsijannad pimedas kambris ainsale aknale esinemas ja omaette ilu loomas- endamisi, mõtlikult ja täiuse järgi lõhnavalt- mõjusid meeldivalt. Mäng valgusega ja huvitavad vaatenurgad muutsid fotod huvitavateks. Samas, mida rohkem oli pildil pitskleitides neiusid, seda vähem mõjuvamaks see ka muutus, sest kui soololaul tehakse koorilauluks, kaotab esimene oma meloodia nüansid. Ühesõnaga terve tantsijannade trupp ei mõjunud väga hästi, sest sellistel juhtudel kadus teoselt mõningane müstilisus, sisemine pinge. Toda pinget oli vähem ka teise korrusel, kus olid väljas maastikupildid. Meeleolu näis küll sarnasena baleriinipiltidelt- olustik oli samuti muhe, õrn ja graatsilisena mõjuv, kuid värvides oli näha muutust. Kontrastsus ega valguse mängud polnud teisel korrusel enam nii tähtsad värvigammas tõusid esile pruunid, hallid, valged ja rohelised toonid. Kujutatu suhtes võib
Musta värvi ei kasutanud kunagi. Taoline lähenemine tõi maalikunsti uut elu, rohkem elusust, värskust. Erinevate valgusmuljete saamiseks maalis MONET samu objekte erineval päeva ajal N: ,,Roueni katedraal". Impressionistid võimendavad värve, maalivad üksikute eristuvate pintslilöökidega, mitmed neist armastasid maalida Pariisi uuenenud linna vaateid. Üks neist oli DEGAS. Üks omanäolisemaid impressioniste. Lemmikteemadeks hobused ja baleriinid. Kutsutakse tantsijannade maalijaks, sest üle pooltel töödest on kujutatud tants. Kasutas jaapani kunsti ja fotograafia eeskujul ootamatuid juhuslikena tunduvaid kompositsioone. N: ,,Concorde'i väljak". Baleriine kujutas tihti mitte tantsimas, vaid painutamas, puhkamas, valutavaid jalgu masseerimas ning maalide ülesehitus oli täiesti uuenduslik. N: ,,Tantsutund ooperimajas".
Mrozek jt). Mitmes novellis tekitab kummastust tegevuse vstuolu tegevuskoha ja sellega seotud kokkuleppeliste reeglitega, n-ö kohatu käitumine. ,,Salmonellas" hakkab patsient nakkushaiglas juurutama töökollektiivile obligatoorset poliitilist propagandat; novellis ,,Rohelise seljakotiga mees" tekitab ametnikes paanikat valjusti ettelugemine jaamahoones kui avalikus kohas. Niminovellis ,,Kaheksa jaapanlannat" visualiseerib haprate, liblikalike tantsijannade ja keemiakombinaadi tohutu räpase masinavärgi terav vastandus opositsioona masinlik-inimlik, mehhaaniline-loomulik. Valton pilkab samuti puhtloogilistel skeemidel põhinevat viljatut teadust ja akademilist bürokratismi(,,Aruanne, ,,Kaks paari pastlaid"). Teaduse ja tehnika progressi idealiseerivates 1960-ndates on Valtoni skepsis küllalt erandlik, ent ta pole ainus sarnast hoiakut kohtab ka näiteks Jaan Kaplinski luules. Mõnigi 1960-ndatel kirjutatud
annaabi.ee 
