saagiks ja niimoodi täidab sookilpkonn kalade asurkonnas looduse sanitari rolli. Toidujahil lähtub sookilpkonn mitte niivõrd nägemises kui teravast haistmisest. Ajalugu Ajalugu. Siin tasuks eristada ajalist ja ruumilist vahemaad, sest möödaniku loodus ja ilmastikuolud erinesid tänapäevastest mitme näitaja poolest. Niisiis, kaugemast ajast on meieni säilinud sookilpkonna jäänuseid, peamiselt kilbise tükke. Senised leiud kolmest meie noorema kiviaja asulakohast Tamulast ja Kääpalt Võru lähedalt ning Kudrukülast Narva lähedalt pärinevad 40005000 aasta tagant. Sel perioodil, mil need asulakohad kujunesid, oli mõnevõrra soojem kliima kui meil praegu. Kääpa, kõige vanem neist, jääb nn. atlantilise kliimaperioodi lõppu, mil Eesti alal valitsesid laialehised metsad ning juuli keskmine temperatuur oli võrreldav KeskEuroopa praegusega. Tamula ja Kudruküla asulate aeg jääb küll juba nn
Haudadesse maeti arvatavasti tähtsamaid isikuid (näiteks perepea), sest haudu pole leitud väga palju. Arvatakse, et enamikele sai osaks teistsugune saatus, näiteks riputati nad puude otsa või jäeti metsa maapinnale. Neoliitikumist ehk nooremast kiviasjast on tõendeid, et surnute matmine toimus vahetult asulaisse. Selliseid matusepaiku on teada viiest tolleaegsest asulakohast: Narva-Riigiküla I ja ja III asulast, Valmast Võrtsjärve läänerannikul, Tamulast Võrus ja Naakamäelt Saaremaal. Erilise tähtsusega oli koht, kuhu surnu laip või tuhk asetati – seda kohta nimetati pühaks paigaks ja seda ei tohtinud rikkuda ega reostada. Selliseks paigaks oli tavaliselt isoleeritud metsatukk, hiis või kivivared, kangrud. Rahva kiindumus oma pühadesse matmispaikadesse oli väga tugev ning ristikirikul kulus kaua aega selleks, et veenda inimesi surnuid surnuaedadesse matma. Ajaliselt vanimad on kivikirstkalmed
(Arold 2005: 232) Vagula järve läänekaldal on Võhandu jõe suubumiskohas Järveres sohu rajatud ligi 800 ha kalatiike. (Võru-Hargla...2003) Vagulaga on Vahejõe kaudu ühenduses Tamula järv (231 ha), mille ümber kaardub Võru linn. Nende kahe järve vahel on kujunenud poolsaarekujuline soine Roosisaar, kus on olnud noorema kiviaja asula. Nüüd ühendab Roosisaare küla linnaga üle Vahejõe ehitatud pilkupüüdev sild. Tamulast Lindorani on orundi põhi soine. Orundisoo lääneosas Kütioru suudmes asub Noodasjärv (26 ha), mida läbib põhja sihis Võhandu jõkke suubuv Iskana jõgi. Orundi idaosast voolab vesi Raagsilla oja kaudu Piusa jõkke, läbides teel suures osas kinnikasvanud kallastega Tabina järve. Haanja kõrgustiku jalamil asudes saab Võru orund osa põhjavett seal pinnasesse imbunud sademeveest. Kõrgustikult laskuv põhjavesi on surveline. Nii kujutab orund endast Võru ümbruses arteesiavee ala
Kolmandaks peatükiks on selgitus, et mis on karjatamiskoormus ja viimases peatükis karjatamise mõjust. Kasutatud materjalideks on raamatud ja internet. 3 1.Karjatamise ajaloost Eestis Eesti alale on tõenäoliselt kõik koduloomaliigid sisse toodud. Üksikuid koduloomade luid on leitud juba Eesti hilisneoliitilistest asulatest- Akalist, Tamulast ja Saaremaalt Loona asulast. Karjakasvatusega hakati Eestis tegelema neoliitikumi lõpul, kui siinsetele aladele rändasid sisse venekirveskultuuri hõimud. Kuna nende puhul on tegemist rändkarjakasvatajatega, ei ole neist maha jäänud ka hästiväljendunud kultuurkihiga asulakohti. Loomaliikidest on esindatud veis, siga, kits ja/või lammas. Kuna sellel perioodil (II at. eKr) kliima jahenes, siis pidurdas see tõenäoliselt karjakasvatuse arengut. Soodsamad tingimused püsisid saartel ja
annaabi.ee 
