Siivertsi-Vepsküla ja Krivasoo sillapead. Järgnenud pealetungid ebaõnnestusid saksa ja eesti üksuste visa vastupanu tõttu, kellest viimased olid motiveeritud Eesti Vabariigi taassünni võimalusest. Armeegrupi Narwa vasturünnakud hävitasid linnast põhjas paiknevad sillapead ja surusid lõunapoolse Krivasoo sillapea koomale, stabiliseerides rinde suve keskpaigani. Tartu lahinguks loetakse võitlusi, mis peeti Kagu-Eestis 1944. aasta augustis ja septembris, sealhulgas ka Kärevere ja Tamsa lahing. Vahel peetakse selle osaks ka Meerapalu lahingut. Tartu lahingut on nimetatud ka Tartu rinde lahinguteks või Emajõe lahinguteks. Lahingud toimusid üle Kagu-Eesti Võrus, Valgas, Tõrvas, Sangastes, Pikasillas, Otepääl, Mehikoormas, Elvas ja veel igalpool mujal. Nõukogude vägede taktikaline eesmärk oli lüüa Saksa 18. armee ja vallutada Tartu. Nende strateegiline siht oli Mandri-Eesti kiire hõivamine. Väga palju nähti vaeva vallutamiste ja enda piirkonna kaitsmisega
Ojamägi, Mülkemägi, Tiidumägi, Hobustemägi, Marjamägi), kus ta liitub Harimäe ja Kääriku ümbruse samasuunalise pinnavormide vööndiga. Kõrgustiku idaosas on kõrgem ka Lutiku ja Iduste ümbrus, kus tähelepandavamateks mägedeks on Loku Kaldemägi (190 m) ja Kaltsimägi (163 m). Samuti ulatub naaberalast kõrgemale Kambja ja Pangodi järve ümbrus (Kambja Köstrimäed 153 m ja Palumäed) ning seljakute ahelik Luke ja Tamsa ümbruses (Luke mäed 127 m). Kõrgem ja reljeefilt vaheldusrikas on ka Vidrike ümbrus ning siit lõunaedelasse jääv ala. Kõrgustiku kaguosas, mis on üldiselt künklik-lainja reljeefiga, on tähelepandavamateks pinnavormideks sügavad (30 -40 m) ürgorud, nagu Kooraste ehk Truuta, Sirvaste, Jõksi-- Piigandi, Erastvere--Ahja, Urvaste ja Pühajõe ürgorg. Neis on rohkesti järvi. Pühajõe org paistab silma oruloogetega, mis on suurejoonelisemaid Eestis. Nende kujunemist on
Kõrgustiku äärealadel on levinud väiksemad, alla 10 meetri kõrgused moreenkühmud ja mõhnastikud, nagu Voorepalu, Kastolatsi, Veski ja Kooraste. Kõikide suurusrühmade pinnavormide hulgas leidub kupleid, s.o ümara või ovaalse põhijoonisega järskude kumerate nõlvade ja kumera laega kõrgendikke (Arold 2005: 192). Selgesti väljakununenud otsamoreeni tunnustega põikseljakuid võib leida ainult Kambja, Tamsa ja Luke ümbruses. Nendesse rajatud karjäärides esineb peamiselt veeriseline kruus, vähemal määral ka liiv (Arold 2005: 192). Otepää kõrgustiku kagunõlva moodustab suuremalt jaolt sandur, mis madaldub Kanepi- Kooraste ümbruse 130-140 meetrilt kagu sihis u 80 meetrile Sõmerpalus. Sellel kaldtasandikul on kujunenud kõrgustiku suurim metsalaam: Kikkamets põhjas, Lajavangu mets idas ja Kärgula mets lõunas ning, mida läbib Võhandu jõe ülemjooks ehk Pühajõe org
annaabi.ee 
