näidendi ,,Võõras" proovid. Teatrimaja oli remondis, nii et nad harjutasid raudteelaste klubis, mis asus Tehnika tänaval ja oli Ita kodule Paldiski maanteel üsna lähedal. Gunnar hakkas teda sealt koju saatma. Ita maja vastas elas saatuse tahtel teatri elektrik, kes neid aknast nägi ja seejärel läks Ilmar Tammuri juurde kaebama. Tuli suur pahandus, kuna Ital oli tol ajal Draamateatri peanäitejuhi Tammuriga lähedased suhted. Aga kokku nad Gunnariga jäid ja olid koos lõpuni. Ita ja Gunnar puhkasid palju ja reisid mööda Eestit samuti palju. Nende suved Pärispeal, Gunnari suvekodus, olid helged. Nad võisid kahekesi tundide kaupa mööda metsi konnata. Mõnikord olid nad isegi pikemalt kahekesi Hiiumaal ja lihtsalt puhkasid. (4) Ita nendib, et tegi Gunnarile elu jooksul palju liiga, kuigi nad tülitsesid üldiselt harva. Ta on palju
lähtudes. Teda huvitas elus ja tõhus teater. See, et teatriga kaasneb enamasti arutelu ühiskonna ja inimese üle, teda arvatavasti ei kurvastanud. Kuid Laagris olemine käis tema tervisele ning raskest füüsilisest tööst saab ta vabastuse. Hiljem tunnistatakse ta invaliidiks. Pärast laagrist tagasitulekut 1956. aastal tegi Kalmet võrdlemisi palju kirjatööd ning võeti uuesti Draamateatrisse palgale näitejuht-assistendiks. Koos Ilmar Tammuriga lavastasid nad Kitzbergi “Kauka jumala” 1957 pandi kõrgem näitlejakoolitus, tallinna riikliku konservatooriumi lavakunstikateeder, uuesti käima. Legendaarne Papi Kalmet asus Panso parema käena tööle õppejõuna. Aarne Üksküla: “Ilma Leo Kalmetita poleks kool olnud see, mis ta oli” Kalmeti teatriõpetusest said osa vaid neli esimest lendu, viimases neist 1970ndal aastal lõpetanud lennus õppis ka Lembit Ulfsak, kellel Kalmetist mälestused kõik soojad on.
Luuletaja. 1953-1971 Kirjanike Liidu esimees, 1965 ENSV rahvakirjanik, Stalini preemia 1952, Lenini preemia 1961. ,,Atlandi ookean" 1956 ,,Lea" 1959 ,,Kihnu Jõnn" 1964 ,,Polkovniku lesk" 1965 ,,Pingviinide elu" 1968 Mere temaatika on tema loomingus tähelepanuväärne. Egon Rannet (1911-1983) Alustas aforismide ja olukirjeldustega ajakirjanduses. Melodramaatilisus. Suured kired, tugevad karakterid, koostöö Ilmar Tammuriga, publikumenu. Tänapäeval unustustesse vajuvad. Tekstid pole väga kunstiväärtuslikud. Väga päevakajalised tol ajal. ,,Südamevalu" 1956 ,,Kadunud poeg" 1958 ,,Salakütid" 1960 ,,Karikas ja madu" 1964 ,,Kriminaaltango" 1967 Ardi Liives (1929-1992) Sündis Estonia orkestrandi pojana, lapsest peale teatris. Kirjutamine, tunnustus tuli varakult. Haridusel jurist. Väga produktiivne, kuid suhteliselt pealiskaudne. Näidendid ja operetilibretod:
annaabi.ee 
