Selline kaos omakorda katkestab ja õõnestab suhte ja tegevuste kujunemist ja stabiilsust, mis on nii olulised psühholoogiliseks kasvuks. Veel enam, paljud tingimused, mis sellele kaosele viivad on sageli nende poliitiliste otsuste ettenägematud tagajärjed, mis on tehtud nii-era-kui ka avalikus sektoris. Täna kaalume me mõlemal neist areenidest põhjalikke majanduslikke ja sotsiaalseid muutusi, millest mõned ähvardavad tõsta kaose taseme isegi kõrgemale ja psühholoogiliselt vähem talutavale tasandile. Sellise tõusu kõige tõenäolisemad ja kõige varem vaadeldavad tagajärjed peegelduvad üha kõrgemates noorsoo kuritegevuse ja vägivalla , teismeliste raseduse ja üksikvanemluse tasemetes, samuti koolisaavutuste allakäigus ning lõpuks meie rahvuse inimkapitali kvaliteedi languses. Seega oleme jõudnud punkti, kus põhilise, üha enam interdistsiplinaarse teaduse mured ristuvad kõige kriitilisemate probleemidega, millega me seisame vastamisi kui rahvus. Seega ristumine seab
teksti põhjal kuulaja üksnes vähendab oma ootuste ebakindlust. Konventsionaalne tähendus Kas siis mingit intersubjektiivset tähendust ei olegi olemas? Kuidas siis üldse suhtlus toimib, kui igaüks keelendite tähenduse kohta omamoodi arvab? Tavaliselt on erinevused eri kuulajate tõlgenduste vahel siiski nii väikesed ja/või üleküsimisega lahendatavad, et tegelike valearusaamiste osakaal kõigist suhtlusaktidest jääb talutavale tasemele. Seost eri inimeste kõneleja- ja kuulajatähenduste vahel nimetatakse konventsionaalseks tähenduseks (Lewis 2002). See kujuneb välja siis, kui suur hulk kõnelejaid on mingit häälikujada mingi mõtte väljendamiseks kasutanud, ja suur hulk kuulajaid on saanud positiivset tagasisidet oma viisile seda häälikujada tõlgendada, st suhtlus on kõigi osaliste rõõmuks toiminud. See ei ole midagi objektiivselt õiget, ei ole
lemist“, arutlemist, ühistööd ja liikumist, on müra paratamatu. Kuidas juhtida keskkonda ja Kui õpetaja hääletoon on liigselt kontrolliv ja ta vürtsitab klassisuhtlust negatiivse keelekasutu- õpilaste käitumist nii, et müratase jääks mõistlikule ja talutavale tasemele, mis vastaks kohale sega (liialdades fraasidega „ei tohi“, „peab“, „ei peaks“ „miks?“ ja „oled või?“), võib klassiruum ja antud tegevustele? muutuda laste jaoks ebameeldivaks asupaigaks. Ma olen näinud, kuidas vanemad õpilased
annaabi.ee 
