Väikestele tüdrukutele meeldib, kui neid printsessideks kutsutakse printsessid on ilusad ja neid armastatakse. Suuremaks saades saab aga selgeks, et ilu on suhteline. Ilu mõiste muutub ajas ja erinevates kultuurides. See, mida peeti ilusaks sadu aastaid tagasi, erineb tänapäevast tunduvalt. Vanasti vaadati naisi, kellel olid võimalikult jämedad sääred, see näitas töökust. Agarad taluperenaised kandsid lausa mitut paari sukkpükse, et teha end meestele ahvatlevamaks. Nüüd, tänapäeval, on kaunidus saanud hoopis vastupidise tähenduse. Pigem on hakatud hindama kõhnust, mitte vormikust. Erinevatel ajastutel on mõistel ilu olnud erinev tähendus. 50ndatel oli lopsakate kurvide ja blondide juustega Marilyn Monroe. 60ndatel muutus iluikooniks aga piitspeenike Twiggy Lawson. Ilusaid inimesi on alati koheldud kui esemeid, millega tehinguid teha
Ilu on pinnapealne, kuid inetus ulatub kontideni Viimaste sajanditega on muutunud ilu mõiste kardinaalselt. Vanasti vaadati naisi, kellel olid võimalikult jämedad sääred, see näitas töökust. Agarad taluperenaised kandsid lausa mitut paari sukkpükse, et teha end meestele ahvatlevamaks. Nüüd, tänapäeval, on kaunidus saanud hoopis vastupidise tähenduse. Pigem on hakatud hindama kõhnust, mitte vormikust. Kas modellisuuruses neiud või noormehed on ka hinges kaunid? Kas väga heade kommetega, üdinisti viisaka ja sõnaosava inimese ilu ulatub ka tegelikkuses pinnapealt kaugemale? 20. sajandil ilmus Vladimir Nabakovi romaan ,,Lolita", mis räägib keelatud armastusest
Vaatame lähedamalt ilu ja inetust välimuse kontekstis. Keskajal inetu ja hirmus väljanägemine võis näiteks naisele tuua õnnetusi. Vanasti oli selline komme, põletada naisi külade kaupa ainult seepärast, et neid peeti inetuks/hirmsateks. Ehk siis välimuse tõttu kannatasid põhiliselt naised. Väline ilu on väga subjektiivne ja selle mõistmine möödub läbi aegade. Vanasti vaadati naisi, kellel olid võimalikult jämedad sääred, see näitas töökust. Agarad taluperenaised kandsid lausa mitut paari sukkpükse, et teha end meestele ahvatlevamaks. Nüüd, tänapäeval, on kaunidus saanud hoopis vastupidise tähenduse. Pigem on hakatud hindama kõhnust, mitte vormikust. Mehe ilukanoonid ei ole väga muutunud. Mehe peale vaadates peab tekkima tunne, et ta kaitseb sind ja on nagu ,,kivist müür". Samuti on ilu ka kultuuriline nähtus. Nii ilu kui inetuse kaanonid on kultuurist kultuuri kandudes kohavahetusi ette võtnud. Umberto Eco rõhutab, et nii ilu kui
sellest isiklikku kasu eeldamata ja tasu nõudmata. 1.3. Naiskodukaitse liikmeskond ja juhid Enne Teist maailmasõda kuulus Naiskodukaitse ridadesse pea 17 000 liiget üle Eesti. Naiskodukaitse oli oma aja kohta väga edumeelne naisorganisatsioon. Sellesse kuulumine oli ühiskonnas ehk seltskonnas, nagu tol ajal öeldi, prestiizne, sest liikmeks vastuvõtmisel kaaluti soovijaid väga hoolikalt. Enamuse liikmeskonnast moodustasid vastutust kanda oskavad ja haritud naised nagu taluperenaised, õpetajad, kontoriametnikud. Naiskodukaitse juhtkond koosnes eranditult Eesti ühiskonnas tuntud ja tunnustatud tegelastest, kes ka, kui vaja oma tõekspidamiste nimel ei riskinud isikliku heaolu ega ametikoha kaotusega. MARI RAAMOT (1872 Tarvastu 1966 New York) oli Naiskodukaitse esimene esinaine aastail 1927 1936. Sündis Mulgimaa taluperes, õppis kodumajandust Königsbergis, Kielis ja Leipzigis. Asutas 1911.aastal Tartu lähedal Sahkapuu talus
lagunemine meile ligikaudu neli kilokalorit energiat. Tärklise lõhustamisel on oma osa nii vastavatel seedeensüümidel kui ka mao happelisel keskkonnal. Seedekulgla mitmes kohas toimib ensüüm amülaas, mis lagundab hiiglaslikke tärklise molekule järk-järgult aina väiksemateks osakesteks, kuni glükoosini välja. Et amülaasi leidub süljeski, siis tunneme leivatükki pikemat aega mäludes suus lõpuks magusat maitset. Ammustel aegadel keerasid taluperenaised leivatükikese linasesse riidesse ja pistsid väikelapsele suhu. Süljes leiduv amülaas lõhustas vähehaaval leiva tärklise magusamaitselisteks ühenditeks, mis leevendasid lapse magusaisu. Ent tärklise söömisega võib ka liiale minna. Hoiatav näide on toitumishäire pika üks vormidest amülofaagia. Pika on psüühiline toitumishäire, mille korral inimene sööb tahtlikult mittesöödavaid asju. Amülofaagid eelistavad süüa küll tavainimese mõistes üpris
annaabi.ee 
