Kuid tegelikult mõtleb igaüks aeg-ajalt abstraktselt, lihtsalt paljud ei näita seda välja ning enamus ei teagi, et ta abstraktselt mõtleb, sest tihti me ei mõtle, kuidas me mõtleme. Sisukokkuvõte: Kui juttu tuleb millestki, mida ei saa faktidega kinnitada või seletada (metafüüsika, abstraktne, mõtlemine) põgeneb enamik inimesi, sest inimestele ei meeldi mõelda või rääkida teemadel, mida ei tunta. Haritud inimese jaoks on kõige talumatum seletamine, sest vajaduse korral taibatakse kõike ise. Abstraktne ja mõtlemine ei meeldi inimestele, sest nad ei tunne neid. Ja kui neid millegi teise pähe inimestele tutvustada, võib isegi juhtuda, et nad võetakse seltskonda vastu, kuid kui tuleb ilmsiks, kes nad tegelikult on, teeb see seltskonnale häbi. Selle õpetunni aga varjutavad häbi ja edevus, sest ei taheta tunnistada, et mõeldi, ning eriti veel, et mõeldi abstraktselt.
ülikute ees oma kuulsad sõnad: "Siin ma seisan ja teisiti ma ei või. Aidaku mind Jumal!" Lutheri südamesooviks oli, et inimene võiks lugeda Piiblit oma emakeeles ammutades vahetult Jumalasõna allikast. Tema Piibli tõlge saksa keelde (1522-1534) paneb aluse tänapäeva saksa kirjakeelele. (Luther oli suur muusika armastaja. Ta laulis suurepäraselt ja mängis lautot. Ta ütleb, et miski ei ole kuraditele vastumeelsem ja talumatum kui muusika. Teoloogia järel annab ta muusikale järgmise aukoha.) Tema komponeeritud ja sõnastatud on luterliku kiriku hümn ,,Üks kindel linn ja varjupaik" ja meie lauluraamatu laulud Ma tulen taevast ülevalt, Nüüd ristirahvas laula sa, Su poole Issand südamest,.. Kokku on Luther loonud üle 30 laulu osalt siinjuures ka teiste viise kasutades. Kindlasti tema üks kuulsamaid kirjutisi on ,,Väike katekismus", selle teksti kirjutamise ajendiks
siiski suutis ta päevas oma kaheksa ljööd edasi liikuda. Kahjuks olid selle hobuse peidetud väärtused nii sügaval veidra karva ja vigase kõnnaku all varjul, et tol ajal, kus igaüks oli asjatundja hobuste alal, äratas umbes veerand tunni eest Beaugency värava kaudu sisse sõitnud setuka ilmumine Meung'i linna üldist tähelepanu, mille halb mõju isegi ratsanikuni ulatus. See tähelepanu oli noorele d'Artagnanile (nõnda oli selle teise Rocinante rüütli Don Quijote nimi) seda talumatum, et ta ka ise taipas, kuivõrd naeruväärsena näib ta selle setuka seljas -- olgu ta siis nii hea ratsutaja kui tahes. Seepärast oligi ta isa d'Artagnani kingitust vastu võttes nii sügavalt õhanud. Ta teadis, et see loom oli oma kakskümmend liivrit väärt. Kuid sõnadel, mis seda kingitust saatsid, ei olnud üldse hinda. «Mu poeg,» ütles gaskooni aadlik puhtas bearni murrakus, millest Henri IV kogu eluajal ei suutnud vabaneda, 8
annaabi.ee 
