Ettekandes annan teile lühiülevaate põllumajanduse arengust läbi aegade, peatun pikemalt Eesti põllumajanduse praegusel olukorral ja 2015. aasta plaanidel ning räägin Eesti maaelu arengukavast aastateks 2014-2020. Alustan Nõukogude aegsest põllumajandusest, põhieesmärkidest ja toodangust. Peale Eesti okupeerimist ja nõukogude korra kehtestamist 1940. aastal hakkas uus võim Eestis ellu viima sundkollektiviseerimist, mille eesmärgiks oli eraomandi likvideerimine ja talumajandite ühendamine põllumajanduslikeks suurettevõteteks. Selle põhiülesanne oli juurutada Eestis samasugune ühismajandite kord nagu oli ülejäänud Nõukogude Liidus. Esimeste kolhooside asutamine kavandati aastateks 1948-1949. Pikka aega oli elu ühismajandites raskem, kui linnades, mitmel pool maksti palk välja natuuras või jäädi võlgu, toidunormid olid väiksemad, kui tööstusettevõtetes. 1950. aastateni arendatigi
turule. Linnade taastamisega ja industrialiseerimisega kaasnes laialdane ehitustegevus, mis andis tööd nii vabrikutele kui töölistele. Industrialiseerimise käigus kadus Eestist erasektor täielikult. Viimased väikeettevõtted riigistati Eestis 1947. aastal. · Kollektiviseerimine Sundkollektiviseerimine Eestis algas pärast II maailmasõja lõppu, mil hakati tollases Eesti NSV-s tegema ettevalmistusi kollektiviseerimiseks talumajandite ühendamiseks põllumajanduslikeks suurettevõtteiks. Eestis oli kokku umbes 136 000 talumajapidamist. Riigistati üle 927 000 hektari maad. Edaspidi oli talude maksimaalne suurus kuni 30 hektarit. Sakslastel vähem, nad ei tohtinud omada üle 5-6 hektari maad. Samuti võõrandati inimestel peaaegu kõik. Uusmaasaajate majapidamistest asjalikke talusid ei saanud. Talud olid liiga väiksed, madala tootmistehnilise tasemega ning enamik neist inimestest ei osanud olla peremehed
kaubavahetusele. Otsustavaks diplomaatilise läbimurde aastaks sai Nõukogude Liidule 1924. a., mil loodi diplomaatilised suhted Inglismaaga, Itaaliaga, Austriaga, Kreekaga, Norraga, Rootsiga, Hiinaga, Taaniga, Mehhikoga ja Prantsusmaaga. NEPI LIKVIDEERIMINE. PÖLLUMAJANDUSE KOLLEKTIVISEERI- MINE. Aastatel 1921-1927 muutus tunduvalt nõukogude ühiskonna elu kvaliteet. Kadus mehhaaniliselt võrdsustav vaesus, taastus jõukate talupoegade kiht (3-5% talumajandite üldarvust), inimeste üldine elujärg paranes tublisti. Kasvama oli hakanud külvipind ning põllumajanduse kogutoodang oli võrreldes sõjaeelsega kasvanud 24%. Kahjuks ei olnud kõik partei-ja riigijuhid sellise arenguvariandiga nõus. V. Lenin, N. Buhharin jt. nägid nepis suuri võimalusi, teised nagu L. Trotski, J. Preobrazenski jt. olid vastu jõukuse kasvule, nähes selles ohtu sotsialismi alustele. 1928. a. jaanuaris otsustati kasutama hakata survemeetodeid
annaabi.ee 
