karistades hulkureid äärmiselt karmilt (nt kõrvade äralõikamine, hukkamine jne). (www.yle.edu.ee) Paljud senised rentnikud kaotasid oma elatusallika ning olid sunnitud linnadesse kolima. Rikkad maaomanikud elasid oma suurtes maavaldustes uhketes majades. Nende farmid kasvasid üha suuremaks ning mõned maavaldused kujundasid kuulsad maastikuarhitektid, nagu Lancelot Brown, ümber suurteks pargialadeks. Neid muudatusi toetas igati maaomanikest koosnev valitsus. Kuid tavalistele taluinimestele tekitasid need muudatused palju muret. (www.miksike.ee) Tarastamine tõi enesega kaasa sotsiaalsete suhete põhjaliku muutumise maapiirkondades. Tarastamise tulemusena tekkinud suured maavaldused tekitasid nõudluse täiendava tööjõu järele (süsteemse; kapitalistliku põllumajanduse arendamise võimalus). Olukord muutus 19. sajandi keskpaigas, kui arenenud tehnoloogia hakkas vähendama vajadust töökäte järele. Osa elatuseta
Peeter Singi silm nägi kõikjal ilu. Ka viltu vajunud majas leidis ta midagi huvitavat. Algul joonistas ta härmatanud aknaruudule, hiljem jõuludeks kingitud vesivärvidega paberile.Vanemate huvid ja tegevusvaldkond ületas aga tunduvalt tolleaegsete taluinimeste tavalise taseme. Isa Hans Sink pidas värvitöökoda ja oli ümbruskonnas hinnatud aednik. Ema Kai oli andekas naiskäsitöö tegija ning õpetas käsitöötehnikaid ja kodumajandust ka ümbruskonna taluinimestele. Oma nooruses oli Hans Sink kohtunud Johann Köleriga, kes oli selleks ajaks Eestis tuntud kui Peterburis töötav eesti soost kunstnik. Eestis tunti tema apsiidimaali Kaarli kirikus ning võib oletada, et kohtumine Köleriga oligi üheks põhjuseks, miks isa andis nõusoleku, kui noorem poeg teatas oma ebatavalisest soovist minna Tallinna kunstnikuks õppima. Põltsamaa 6-aastase ministeeriumikooli lõpetamise järel 1915 oleks noor Peeter Sink tahtnud kohe astuda Tallinnas avatud
koolis sisendavad looduse kaitsmise vajadust M. Kampmanni luge- mikud, mis kõnelevad puude rikkumisest, lindude kaitsmisest, taunivad loomade piinamist, räägivad lindude kasulikkusest, loomakaitseseltsi- dest ja nende tegevusest, looduserikkujale seadustega ettenähtud karis- tustest" (Paatsi 2003: 144). Nagu Jakobsoni lugemik, ei toiminud ka Kampmaa õpik mitte ainult kooliraamatuna, vaid teosena, millest loetu jäi paljudele taluinimestele ainsaks kokkupuuteks nii looduskirjan- dusega kui kirjandusega üldse. Mart Mäger (1994: 62) osutab, et näiteks leevikese nimetus on rahva seas levinud just tänu Kampmaa luge- mikule. Kampmaa koostas ka ülevaateteose "Eesti kodumaa", mille esimene osa ilmus 1918. aastal. Siitpeale algas aga juba emakeelse tea- duse kiire arengu ajajärk, samuti iseseisvale vabariigile patriootlike kodanike kasvatamise ja harimise periood, milles lõi kaasa kujunev looduskirjandus
annaabi.ee 
