Suvel lööb Põlvamaa loodus õitsele. Dramaatiliste vaadete nautijaid kutsuvad Taevaskojad ja Piusa koopad, järved ja jõed ootavad suplejaid. Loodushuvilistele pakuvad huvi Setomaa kuivad liivikud, kuklaste kolooniad Kiidjärvel, rabakooslused ja puisniidud. Sügisel kogunevad Lämmijärve luhal linnud, metsad on täis marju ja seeni. Talvise vaikuse kuulamine on võimas elamus omaette. Kõige helisevam on see lumega kaetud rabas. Ja peale külmast metsast naasmist paistab taluaknast kumav tulevalgus maailma kõige hubasem asi! Eesti Maanteemuuseum Postiteele, vana Tartu-Võru maanteel asuvasse, endisesse Varbuse hobupostijaama on rajatud Eesti Maanteemuuseum. Eesti ainsa terviklikult säilinud postijaamakompleksi peahoones tutvustatakse interaktiivsete väljapanekute kaudu teede ja liikumisviiside arengut muinasajast kuni tänapäevani. Originaalsed ja innovatiivsed välialad kannavad nime
Suvel lööb Põlvamaa loodus õitsele. Dramaatiliste vaadete nautijaid kutsuvad Taevaskojad ja Piusa koopad, järved ja jõed ootavad suplejaid. Loodushuvilistele pakuvad huvi Setomaa kuivad liivikud, kuklaste kolooniad Kiidjärvel, rabakooslused ja puisniidud. Sügisel kogunevad Lämmijärve luhal linnud, metsad on täis marju ja seeni. Talvise vaikuse kuulamine on võimas elamus omaette. Kõige helisevam on see lumega kaetud rabas. Ja peale külmast metsast naasmist paistab taluaknast kumav tulevalgus maailma kõige hubasem asi! 1.1 Eesti Maanteemuuseum Postiteele, vana Tartu-Võru maanteel asuvasse, endisesse Varbuse hobupostijaama on rajatud Eesti Maanteemuuseum. Eesti ainsa terviklikult säilinud postijaamakompleksi peahoones tutvustatakse interaktiivsete väljapanekute kaudu teede ja liikumisviiside arengut muinasajast kuni tänapäevani. Originaalsed ja innovatiivsed välialad kannavad nime TEEAEG ning tutvustavad ajaloolist teeruumi, teetähiseid ja masinaid
polnud põrmugi aega seista. Tõstis palitukrae üles, surus käed kõvasti tasku ja läks. Palitu alumine nööp oligi lahti jäänud, aga selle kohta mõtles ta: ,,On parem käia, jalad vabamad." Aga mets muutus aina paksemaks ja pimedamaks, risu hakkas jalgesse, oksad peksid silmi ja kiskusid mütsi, aga Indrek läks ikka edasi. Kui kaua see nõnda kestis, seda ta ei tea, aga äkki märkas ta tuld. Üsna harilikku punast tuld märkas ta, nagu see paistab talveõhtuti kustki taluaknast. ,,Ehk ongi talu," mõtles Indrek, ,,sest meil on metsa taga ikka talu ja talu taga mets. Aga mujal ei ole. Saksamaal istub metsa taga üliinimene ja üliinimese selja taga on mets, kus söövad saurused, kuuskümmend pikad, kolmkümmend kõrged: söövad kõik, ka üliinimese. Nõnda on Saksamaal. Aga siin pole midagi, ainult talu aken ja aknal punane tuli..." Indrek jäi kuhugi paksu kuuse alla seisma ja hakkas tuld vahtima. Viimaks istus ta siiasamasse
annaabi.ee 
