Kuidas siis leidsid inimesed ja kassid teineteist? Suure tõenäosusega on selle põhjuseks koduhiir (Mus musculus domesticus). Koduhiir on pärit praeguse India piirkonnast. Nende arvukus suurenes kordades koos põllumajanduse arenemisega. Pole kahtlust, et need hiired meelitasid ka kasse inimasulate lähedusse, kus kahjuritena elavad hiired olid väikestele kiskjatele kerge saak. Ajapikku harjusid kassid oma inimestest naabritega. Edukamateks osutusid usaldavamad ja taltsamad isendid. Ka inimesed märkasid, et kassid aitavad säilitada nende toitu, millest tulenevalt suhtusid nad oma uutesse naabritesse sõbralikult. Oletada võib ka, et mõned kassid, kes olid teistest võluvamad (suured silmad, lame nägu, kõrge laup) leidsid inimeste juures veel soojemat vastuvõttu. Just sellised kassipojad võisid olla esimesed, keda inimesed enda juurde elama võtsid. Arvata on, et tulenevalt kasside
mõjutada neid ümbritsevaid inimesi - ekspressionistid olid oma mõtete ja tunnete väljendajad. Ekspressionismi tõi muusikasse Arnold Schönberg, kelle loomingus valitsevad tugevad pinged, raskemeelsus ja süngus, teravajoonelised meloodiad ja äärmuslikud kontrastid. Schönberg jõudis tonaalsuse avardamisega selleni, et kaotas helistiku. Atonaalsed teravakõlalised kooskõlad sobisid sassis tunnete väljendamiseks suurepäraselt. 20. sajandi teise poole uued muusikavoolud olid "taltsamad", kuid tagasipöördumist klassikalise süsteemi juurde ei tulnud. Muusika liikus oma arengus edasi järjest uute loominguliste võimaluste suunas. Sajandi lõpuks oli maailma muusikapildis käibel üheaegselt palju erinevaid stiile. Need olid tekkinud ükshaaval - traditsioonidest eemalduvale ja helikeelt keerukamaks muutvale modernistlikule suunale järgnes kaugema mineviku traditsioonidele toetuv ning muusika aegumatuid väärtusi otsiv vastandvool.
Kõikide nende aastate jooksul oli ta siiski säilitanud oma kindlameelsuse ja põhimõttelisuse. Juuliusel oli alati üks kindel põhimõte, hoida lahus kooli ja koduasjad. Koolist ei rääkinud ta kodus ja kodus koolist. Peale pikki pühendunud aastaid sai Juulius lõpuks tunnustuse mida ta nii kaua oli igatsenud ja oodanud. Talle pakuti kooli inspektori kohta. Juulius oli sügavalt liigutatud ja õnnelik. Õpilaste autoriteet tema vastu tõusis. Nad olid taltsamad juba selgi põhjusel, et ta oli ühtlasi ka nende klassijuhataja. Peale kõiki raskeid aastaid austati teda rohkem kui iial varem. Ja Juulius Kilimit oli õnnelik. Ta oli auahne, kuid ta ei lugenud seda ise eriti suureks paheks. Miks ei olekski pidanud Juulius olema õnnelik ja auahne. Kõik need aastad oli ta koolis töötanud, au mida ta oma elutöö eest sai oli igati õigustatud.
lõpetanud kooli. Kõikide nende aastate jooksul oli ta siiski säilitanud oma kindlameelsuse ja põhimõttelisuse. Juuliusel oli alati üks kindel põhimõte, hoida lahus kooli- ja koduasjad. Koolist ei rääkinud ta kodus ja kodus koolist. Peale pikki pühendunud aastaid sai Juulius lõpuks tunnustuse mida ta nii kaua oli igatsenud ja oodanud. Talle pakuti kooli inspektori kohta. Juulius oli sügavalt liigutatud ja õnnelik. Õpilaste autoriteet tema vastu tõusis. Nad olid taltsamad juba selgi põhjusel, et ta oli ühtlasi ka nende klassijuhataja. Peale kõiki raskeid aastaid austati teda rohkem kui iial varem. Ja Juulius Kilimit oli õnnelik. Ta oli auahne, kuid ta ei lugenud seda ise eriti suureks paheks. Miks ei olekski pidanud Juulius olema õnnelik ja auahne. Kõik need aastad oli ta koolis töötanud, au mida ta oma elutöö eest sai oli igati õigustatud. Juuliusel õnnestus lõpuks saada ka direktori kohusetäitja amet. See oli tema elu kõrghetk
igatsenud ja oodanud. ,,Ma olen arvamusel, et teie kui meie kooli kauaaegseim õpetaja- kui ma ei eksi, olete teie ainus, kes vabariigi algusest peale on siin koolis töötanud- võiksite võtta enda peale inspektori ülesanded." (K. Ristikivi. Tallinn: Eesti raamat, 1985 lk 265 ). See oli väga suur tunnustus mida üks õpetaja võis saada, Juulius oli sügavalt liigutatud ja õnnelik. Õpilaste autoriteet tema vastu tõusis. ,,Nad olid taltsamad juba selgi põhjusel, et ta oli ühtlasi ka nende klassijuhataja. Ta oli suutnud neisse esimestel päevadel kenakesti pieteeti istutada oma kõrge aatelise jutuga, mille tagajärjel iga poiss pidi meisterdama oma päevakava ja hakkama süstemaatiliselt ja lakooniliselt elama. Ja igatahes ei teinud nad mürglit, kui klass pimedaks tehti ja hakati Pompeji varemeid näitama. (K. Ristikivi. Tallinn: Eesti raamat, 1985 lk 267-268 ). Peale kõiki raskeid aastaid austati teda rohkem kui iial varem
annaabi.ee 
