põhjalik ja usaldusväärne andmebaas arheoloogilistest leiukohtadest. Esimesed muististe registreerimisid Eesti aladel toimusid Jaan Jungi eestvedamisel 19.sajandi lõpus. Jaan Jung oli kooliõpetaja, kes huvitus väga ajaloost ning eriti ajaloolisi väärtusi omavatest vanaaja mälestistest. Korrespodentide abiga koguti kokku andmed munasaja muististe ja irdleidude kohta üle Eesti. 1920.aastatel viidi läbi teine muististe registreerimine professor Aarne Michaël Tallgreni juhtimisel. Töö käigus kontrolliti varasemat informatsiooni ja täiendati Jungi nimekirju oluliselt uute teadetega. Loodud andmebaas võimaldas muinasasustuste teaduslikku analüüsi. Tallgren seisukoht muinasaegsete asulate levialakaartide põhjal oli, et kui kui kiviajal, mis oli püügimajanduslik, paiknesid asustused veekogude lähedal, siis rooma rauaajaks oli asustus nihkunud veekogudest eemale põllumajandusele sobiva viljaka mulla piirkonda. Tallgren
hõim. Traditsiooniline vadjalaste asuala Vadjamaa on olnud Ingeris Lauga jõe ümbruses üsna Eesti idapiiri lähedal. Vadjalased on õigeusklikud. 2002. aasta rahvaloenduse andmeil elas Venemaal 73 vadjalast. 2010. aasta rahvaloenduse andmetel elas Venemaal 64 vadjalast. 2011. aasta seisuga oskab vadja keelt hästi rääkida 8 vadjalast. Vadjalasi nimetatakse sageli Ingeri põlisrahvaks, mis on tõsi sellisel määral, et enne neid piirkonda asustanud rahvaid ei ole teada. A. M. Tallgreni teooria järgi põlvnevad vadjalased Eestist 3.6. sajandil Ingerisse läinud inimestest. Ingerist on avastatud eesti tüüpi matmispaiku. Siiski juba üsna varakult muutusid matmistavad slaavipärasteks. 2.4 Liivlased Liivlased (liivi lvlizt, läti lvi, lbiesi) on rahvas ajaloolise asualaga tänapäeva Läti Põhja-Kuramaal ja Lääne-Vidzemes ning Edela-Eestis. Liivlasi on määratletud kui
Oma Peipsitagusele ehk Ida-Peipsimaale pühendatud uurimuses käsitles geograaf Edgar Kant seda ala eestlaste iidse asumisalana, kuhu 7.sajandil hakkas vähesel määral, 9. ja 10. sajandist alates juba arvukamalt, siirduma idaslaavi rahvast. Oma seisukohavõtus tugines Kant muu hulgas vanavene allikaile, rootslasest arheoloogi Birger Nermani Irboskamaal läbi viidud arheoloogilise kaevamistööde tulemusele ja soomlasest arheoloogi Aarne Michael Tallgreni uurimustele. Algsele eesti elanikkonnale saabus siiski hiljem Eesti-ja Liivimaalt Peipsi-tagustele aladele siirdujate näol lisa, eriti alates 19.sajandi keskpaigast 26. Kanti seisukohta jagas õigusajaloolane Imar Arens27, kes Teise maailmasõja aegse Saksa okupatsiooni ajal oli võtnud osa Tartu ülikooli kompleksekspeditsioonist Peipsitagustele aladele. Arheoloogilisele ainesele toetudes märgib noist pagulasteaedadest veidi hiljem ka Eesti arheoloog Harri Moora, et ida pool Peipsit pidi 11
annaabi.ee 
