Ole korralik, aga ära lase end ometi inimeste eelarvamustega käsist ja jalust siduda. Meie kuulsus on asi, millel esiotsa üsna vähe elulist väärtust ja sellepärast ei maksa oma südant ja hinge nii väga tema külge riputada." 30. VII 1937: "Oled Sina küll üks naljakas loomake! Sinu meelest on isegi kõige igapäevasemad asjad müstilised. Minagi muutun müstiliseks ja salapäraseks, kuigi ma Sinuga nii otsekoheselt ja avameelselt talitan, nagu üldse võimalik. See ehk ongi Sinu kõige suurem häda, et Sina otsid aina salapärast. Ometi ei saa Sa oma tujudest lahti, nagu oleksid ära tehtud või hulluks läinud. Sest mina olen ammugi tähele pannud, et asjad hakkavad Sinu närvidesse kergesti kinni, aga lahkuvad visalt." Tallinnast naisele ja tütrele 14. VII 1939: "Issand, et te ka ühtegi päeva enesega toime ei tule ja mind minu töös segate! Tahan lõpetada, aga ei saa, aina teie kirjad
ja paneme neile vastu, öeldes: "Kes sa oled? Lase mind lahti: ma ei taha enam olla sõltuv." Ah! Kas sa ei mõista, oh vend, et nõnda läheme lahku üksnes selleks, et kohtuda taas kõrgemal tasemel ja olla seda enam teineteise omad, et oleme rohkem iseenda omad? Sõber on Januse- näoline: ta vaatab korraga minevikku ja tulevikku. Ta on kõigi mu eelnenud elutundide laps, mu tulevaste tundide ettekuulutaja ja suurema sõbra eelkäija. Niisiis talitan ma oma sõpradega samamoodi kui oma raamatutega. Ma tahan, et nad oleksid seal, kust ma neid kergesti leida võin, ent ma kasutan neid harva. Me peame leidma seltskonda omadel tingimustel, seda vastu võtma või sellest keelduma kõige tühisemalgi põhjusel. Ma ei või endale lubada sõbraga palju vestelda. Kui ta on suur, teeb ta mu nii suureks, et ma ei suuda laskuda vestlusse. Suurtel päevadel hõljuvad eelaimdused mu ees taevalaotuse all. Siis pean ma end nendele pühendama
praktiliste mõtlemise seadused ei sunni inimesi toimima, aga suunavad toimima. Sellest tulenevalt jõuab Kant mõisteni kategooriline imperatiiv. Ta jõuabki praktilise mõistuse põhiseaduseni: 'Tegutse nii, et sinu tahte maksiim võiks ühtlasi igal ajal olla maksev üldise seadusandluse põhimõttele.' Maksiim on see, mis on minule kehtiv ning Kant küsib, millised need peaksid olema. Jõuab järelduseni, et üksikisiku maksiimid võiksid olla kehtivad ka teistele inimestele. Kui ma talitan, siis eeldades, et ka teised talitavad samamoodi. See maksiim on ka üldkehtiv igal ajal, igas olukorras. Nt varastamisel pean ma enne küsima, kas ma tahan, et kõik inimesed varastaksid. Kui ma otsustan varastada, siis ma pean tahtma, et ka kõik teised hakkaksid varastama. Iga inimene võib jõuda kategoorilise imperatiivini, kui ta kuulab oma südametunnistuse häält. ,,Otsustusvõime kriitikas" uurib Kant, kuidas looduses toimuva üle otsustada. Seda võib teha
keeratud ahjuukski. ,,Kas ma teid eile oma juurde kutsusin?" küsis Molotov järgmises tunnis ja, kui sai klassilt jaatava vastuse, ütles ta: ,,Sellepärast siis! Mina mõtlesin ja mõtlesin, kes küll minu toa on soojaks kütnud ja lampi õli valanud. Nii! Nüüd te näete, missugune kaabakas on inimene. Te mõelge ometi: mina olen sotsialist, olen nii-öelda kõrgeim saavutis inimsoo tooniredelis -- ma mõtlen seda matemaatilist -- ja talitan nõnda; aga millega saavad siis küll toime igapäevased surelikud, spiisserid ja burzuid, kui nõnda kaabaklikult heliseb inimsoo tooniredeli tipp. Pange seda tähele ja pidage meeles, sest seda läheb teil elus tarvis. See on õpetuseks. Inimene on kaabakas, pane ta või paradiisi elama. Oli juba Eedenis kaabakas. Sest mina... teate, kus mina olin? Mina kõndisin linnas ja Toomel ning tuletasin ja tuletasin midagi meelde, sest ma teadsin, et mul peaks midagi meelde tulema
annaabi.ee 
