..................................................................valgus. M.Under Marie Under on poetiss, kes suutis anda Eesti luule arengusse väga palju. Tema luuletused on peamiselt inimestest ja nende vahelistest suhetest. Tema luuletustes on palju peidetud sõnumeid, millest ei pruugigi keegi muu aru saada kui ta ise. Talihommik Ma olin ammu unustanud juba, et rahu annab taevaserva hõõg, et talihommik vilistada lubab ja metsahärmas hingab sügav rõõm. Tuul uueks tormiks puhkab laante taga ning valgeid laineid vaikselt kannab nurm. Silmnäolt käib metsasihis umbne rada, all jalge vajub lume pehme murd.
Klass: Juhendaja: Kuressaare 2015 Ma iial polnud eht, ei elus ega luules. Kui oksalt langenud leht ma triivisin igas tuules. (Hennoste 1998:83) Künkal, kus keset põldusid, (Alver 1989:294) laulsin ma inetu ilusaks. Laulsin mina kokku laulujõed, kõige pühamad elutõed. (Alver 1989:303) Udus talihommik virgub sularõske. (Hennoste 1998:87) Ja päikesekiirtega ühte (Hennoste 1998:88) üle heliseva luiteliiva keerleb kajakate legendaarne lend. (Hennoste 1998:82) Madal taevas, kidur kesa, soo ja rabadik. (Alver 1989:356) Udus mustav haga, tume saatus nagu valukiljatus. (Alver 1989:357) Nii keerlen kodumaata, mind iga tuulepuhk
Siberis, Obi jõe piirkonnas..." Järelsõnas Talviku 1988. aastal ilmunud luulekogule ütleb koostaja Karl Muru juba vabamas õhkkonnas: "...Kinnipidamise järel Tallinnas saadeti Talvik asumisele Tjumeni oblastisse, kus ta suri 17. või 18. juulil 1947..." LAULIKU HOMMIK 1 Jälle vaarun koju pisarais ja purjus. Ah, kui naeruväärselt eluõnn mul nurjus! Jälle kord su hellus äratas mus looma. Ime veel, et rentslis maoli ma ei rooma! Udus talihommik virgub sularõske. Äkki tabas laksuv lumipall mu põske. Noor ja kiljuv kari rõõmsaid piimakärsse rühkis koolimajja veerima mu värsse. SÜGISELAUL Miski külm ja miski puhas hingas hetkeks läbi hiite. Varavalgel nähti luhas härma hõbedasi niite. Ammu juba viimse vase vahtraladvad poetand rohtu. Üksik uib, mis viljast rase, trotsimas veel hallaohtu. Üksik uib täis ruskeid vilju - olgu see ka minu vastus Hallataadile, kes hilju ahtasse mu aega astus.
Siberis, Obi jõe piirkonnas..." Järelsõnas Talviku 1988. aastal ilmunud luulekogule ütleb koostaja Karl Muru juba vabamas õhkkonnas: "...Kinnipidamise järel Tallinnas saadeti Talvik asumisele Tjumeni oblastisse, kus ta suri 17. või 18. juulil 1947..." LAULIKU HOMMIK 1 Jälle vaarun koju pisarais ja purjus. Ah, kui naeruväärselt eluõnn mul nurjus! Jälle kord su hellus äratas mus looma. Ime veel, et rentslis maoli ma ei rooma! Udus talihommik virgub sularõske. Äkki tabas laksuv lumipall mu põske. Noor ja kiljuv kari rõõmsaid piimakärsse rühkis koolimajja veerima mu värsse. SÜGISELAUL Miski külm ja miski puhas hingas hetkeks läbi hiite. Varavalgel nähti luhas härma hõbedasi niite. Ammu juba viimse vase vahtraladvad poetand rohtu. Üksik uib, mis viljast rase, trotsimas veel hallaohtu. Üksik uib täis ruskeid vilju - olgu see ka minu vastus Hallataadile, kes hilju ahtasse mu aega astus.
annaabi.ee 
