Teda on vulgaarsotsioloogilistel põhjustel Kirjanike liidust välja heidetud. Tema kirjanikuõigused taastati 1956. Tänu esikkogule „Tolm ja tuli“ tõusis Alver koonduva arbujate sõpruskonna silmapaistvaimaks luuletajaks. Esikkogu on romantilis-filosoofiline ning ülistab maksimaalselt taotlevat tunnetuskirge, indiviidi vaimset vabadust ja maailma mõtestavat sõltumatut kunsti, ründas teravmeelse irooniaga kõike, mis vähesega leppides või juhuslikesse päevahuvidesse takerdudes ahistab isiksust ja loomingut. Esikkogu kujundiehitust iseloomustab terav kontrastsus, vastandlike algete võitlus tervikus, kõrge intellektuaalsus ja emotsionaalne tundlikkus. Imetlust äratas noore lüüriku pretsiisne, klassikaliselt puhas vormikäsitlus, sundimatu, kõlav ja täpne keel. Pärast esikkogu lähtus ta eelkõige prantsuse ja vene kõrgklassika koolist, hakkas üha enam ammutama vahetust elureaalsusest ja avardus sisuliselt. Üha enam köitsid teda rahvaluule, elava
Aastast 1995 alates on Keeleamet (praegu Haridusministeeriumi keeleinspektsioon) korraldanud isikunimeteemalisi nõupidamisi, mille tulemusena töötati välja ja kiideti Justiitsministeeriumis 19. jaanuaril 1996 heaks isikunimeseaduse kontseptsioon. 22. aprillil 1996 moodustas keeleamet haridusministri 1. aprilli 1996 käskkirja alusel isikunimekomisjoni, mis pidi välja töötama isikunimeseaduse eelnõu 1. detsembriks 1996. Komisjoni töö ei käivitunud, takerdudes arvatavasti rahapuudusesse. 27. juunil 1999 saatis Emakeele Seltsi juhatus siseministrile kirja ettepanekuga jätkata isikunimeseaduse eelnõu väljatöötamist Siseministeeriumi juures. Seltsi juhatuse ettepaneku aluseks olid seltsi 24. mai 1999. a koosolekul kõlanud ettepanekud ja arvamused. Oma 26. juuli vastuses peab ka siseminister teemat sedavõrd oluliseks, et on valmis moodustama asjaomase töörühma. Mõneks ajaks jäi küsimus siiski soiku, kuni
lombakaid, ühekäelisi ja ühesilmalisi, pidalitõbiseid täis haavu; neid ilmus majadest, ligiolevaist tänavaist, keldriaukudest, kõik nad ulgusid, möirgasid, kiunusid, kõik nad lonkasid, kom-berdasid, tormasid valguse poole, kõik nad püherdasid poris nagu teod pärast vihma. Gringoire, kellel kolm jälgijat ikka veel kannul olid ja kes ei teadnud, millega kõik lõpeb, tegi hirmuga endale teiste seas teed, mööda minnes lombakaist, üle hüpates jalutuist, takerdudes selles kihavas santide pesas nagu inglise kapteni laev krabide parves. Ta mõtles juba tagasi pöörduda, aga oli liiga hilja. Kogu see leegion oli tema taha koondunud ja kolm kerjust pidasid teda kinni. Ta jätkas oma teed selle peale-vajuva laine, hirmu ja meelesegaduse sunnil, mille tõttu kõik tundus koleda unenäona. Lõpuks jõudis ta tänava lõppu, kus talle avanes määratu suur plats tuhandete vilkuvate tulukestega ebamäärases ööudus
annaabi.ee 
