Kui meie kogemus on iga kord tiesti uus, siis vrdub see ju sellega, et meil pole mingit kogemust, et meid, kellel see kogemus oleks, kes kogemust koguks, alles hoiaks ja snteesiks, polegi? Kas see mitte ei thenda, et meil poleks siis mlu? Seda see kindlasti ei thenda. Jah, inertsest, konomiseerivast ja piskuga leppivast ilmsi-reaalsusest on ptud vlja murda ka niteks narkootilisi aineid kasutades, mis tepoolest viivad puhta meelelisuseni, puhta tajuni, kus kogu mlu, kogu asjade mis on kadunud, aga see on tiesti tehislik olukord. Unengudes on meil ometi teadvus alles, see on vaid teistsugune. Kui reaalsuses valitseb samana-psimine muutumise, samasus erinevuse le, siis unenos on vastupidi - muutumine valitseb samasuste le. Kass on ikka kass, aga samal ajal on ta konn! Siis kki oli kass konn. Millal siis? Selles konks ongi, et unes ei saa ma kunagi, mitte helgi hetkel olla kindel, et kass on just kass ja
hoiduti fantaasiast ja üleloomulikest elementidest. Moraalseid lugusid õpetavates näidendites rõhutati reaalsusele (Italian Renaissance Theatre, 2016). 2.1. Commedia erudita Enne renessansiteatri tekkimist peeti teatrit madalaks, kuna see elas vaid laatadel ja karnevalidel. Huvi teatri vastu tõusis pigem renessanssi lõpupoole, kui hakkas toimima humanism, mil inimene tajus, et kõik on mööduv. Voolu on nimetatud traagiliseks, kuna inimene jõudis negatiivsete arusaamadeni, tajuni, et kõik möödub. Seetõttu liikus kunstniku tähelepanu teatri peale – teatridekoratsioonid ning näitlejad. Commedia erudita žanri dramaturgia arenes 15. sajandi lõpus. Seesuguseid näidendeid kirjutati lugemise eesmärgil, ladina keele õpetatud hindajate ja asjatundjate jaoks. Samuti olid näidendid head õppimiseks – õpilased said omavahel dialooge pidada. Juba 16. sajandi alguseks oli rohkem antiigi motiividel originaalnäidendeid kui tõlkeid või ettekandeid antiigist.
hoiduti fantaasiast ja üleloomulikest elementidest. Moraalseid lugusid õpetavates näidendites rõhutati reaalsusele (Italian Renaissance Theatre, 2016). 2.1. Commedia erudita Enne renessansiteatri tekkimist peeti teatrit madalaks, kuna see elas vaid laatadel ja karnevalidel. Huvi teatri vastu tõusis pigem renessanssi lõpupoole, kui hakkas toimima humanism, mil inimene tajus, et kõik on mööduv. Voolu on nimetatud traagiliseks, kuna inimene jõudis negatiivsete arusaamadeni, tajuni, et kõik möödub. Seetõttu liikus kunstniku tähelepanu teatri peale teatridekoratsioonid ning näitlejad. Commedia erudita zanri dramaturgia arenes 15. sajandi lõpus. Seesuguseid näidendeid kirjutati lugemise eesmärgil, ladina keele õpetatud hindajate ja asjatundjate jaoks. Samuti olid näidendid head õppimiseks õpilased said omavahel dialooge pidada. Juba 16. sajandi alguseks oli rohkem antiigi motiividel originaalnäidendeid kui tõlkeid või ettekandeid antiigist.
annaabi.ee 
