Subjective well-being: inimese subjektiivne vaade elule – usaldus, rahulolu, sallivus, õnn … Kõrvuti arengu väliste ja suhteliselt hästi mõõdetavate näitajatega (eluiga, sissetulek, haridustase jm) on arenguhindajate huvifookusesse jõudnud ka inimese subjektiivne maailm, suhtumine endasse ja ümbritsevasse. Tõepoolest, rikkuse kasv või ebavõrdsuse vähenemine saavad mõtte ja tähenduse alles siis, kui see peegeldub ka rikkuse omajate või (eba)võrdsuse tajujate enesetundes, kujundab nende suhtumist toimuvasse. Rikas, tark, aga õnnetu inimene on kindlasti probleemsem ühiskonnaliige võrreldes nendega, kellel kõrgharidus jäänud küll saamata, rahakott õhuke, kuid kes siiski on õnnelikud ja naudivad oma elu just sellisena, nagu see on. Siit ka kriitika HDI suhtes! SWB ühe tuntuma uurija, Illinoisi ülikooli professori Edward Dieneri määratluse kohaselt koosneb subjektiivne heaolu „..
tajuja. Kuulujuttudena teadusmaailmas on levinud näited elementaarosakeste katsetest erinevates laboratooriumides, kus saadi samade katsetingimuste korral täiesti erinevaid tulemusi. Teoreetikute arvates saadi tulemused vastavalt antud katsega seotud teadlaste ootustele. Kuna aga elemetnaarosakeste selle haruga tegelejaid ja sellest mingit aimu omavaid inimesi on maailmas nii vähe, siis pole veel jõudnud tekkida korrelatsiooni. Korrelatsiooni all pean siin silmas mõtete seost tajujate vahel, et nad tajuksid maailma üheselt. Mõtetel on omadus levida ühelt inimeselt teisele ilma nendevahelise suhtlemiseta. Eriti tugevalt toimib see suurte inimmasside puhul, st ideede levik kultuurilt kultuurile ilma nende suhtluseta. Seda on täheldatud juba paljude primitiivsete kultuuride juures, kellel arenesid sarnased süsteemid ilma, et nad oleksid mõistlike ajajärkude tagant üksteisega suhelnud. Hõimude sarnased maailmavaated, skeemid, meetodid.
Väga suure rühma puhul intellektuaalse tegevuse osakaal väheneb. Mahukad rühmad loengutel on ka probleemsed. Sageli iseloomulik et uus mõte, idee on vaenulik, halb ,nt uus õpimeetod. Oluline on kriitikasse suhtumine. Kriitika aitab puudujääke kõrvaldada, see on nagu abistav protsess. Mida noorem, seda neg kriitikasse suhtutakse. Õpsid harjunud palju rääkima. Klassis on vaja ka lastel anda võimalus rääkida. Meie sõnastus ja intonatsioon muudab/mõjutab tajujate psüühilist seisundit. Mis sõnu õpetajana kasutada, mis tooniga. Siin ongi see leida ka pos tunnused ja hoiduda kaaslaste pidavast süüdistamisest. Sõnastuse lihtsus soodustab arusaamist, aga peab arvestama sihtrühma ikkagi. Eristumine (edukus) kutsub tihti esile kriitikat. Negatiivsele on oluline VÄHE tp pöörata. Teabe puudulikkus põhjustab oletusi. Tekivad kuulujutud: siis vaja selgitada täiendavat teavet, kontrollida õigust, hoiduda varjamisest.
annaabi.ee 
