kingi mullõ kirstuvõti – igan / os / san oll´/ upin. Ma lää / aita / ehti / ma, Üts´oll´, mis ne mititu, Pääle /aida / päädi / ma. tõne / vasine / vala / tu, Ette pane uue põlle kolmas / kuda / kirju / tet. kui see esä aidausse, Mis om / miine / miti / tu, rind pane suure sõle see ,ma / anna / emä / le; kui see / kuu / taiva / en, mis om / vasine / vala / tu, kaala pane helmekõrra see ma / anna / esä / le; kui see vihina vikerkaari.“ mis om / kulda / kirju / tet, see ma / anna / peiu / le. Tõlge: Kuulsin külas kiigutavat, laane taga lauldavat. Jooksin majja ema juurde: „Emakene, memmekene, anna mulle aidavõti, kingi mulle kirstuvõti – ma lähen aita end ehtima, aida
Kerkokell Nii vaikse kodoküla talo, kui undse Vooremäe pääl. Teed kabelihe üle palo lää lõunevahel lämmäl sääl. Oh kuule: kerkokellä lüvväs, see lööja om su oma lell! Heng niikui taiva poole püvvas, nii rasselt kaibap, ikep kell. Om asja ilman imelise, teed toda kävven mõtli ma: sääl saatva kooljat peijelise, siin jooksva latse lustiga! Om asja ilman imelise, nii jäi ma veelgi mõtlema:
asetatud aastaaegade raami „Tuulemaa“ on eesti luule kõrgsaavutusi nii lüürilise tunnetuse kaalult kui ka vormi täiuselt Ema mälestusele pühendatud „Kerkokell“ oma suure lihtsusega seisab omaette „Tuulemaa“ luuletuste hulgas „Kerkokell“ Nii vaikse kodoküla talo, kui undse Vooremäe pääl. Teed kabelihe üle palo lää lõunevahel lämmäl sääl. Oh kuule: kerkokellä lüvväs, see lööja om su oma lell! Heng niikui taiva poole püvvas, nii rasselt kaibap, ikep kell. „Kõik on kokku unenägu“ Sisaldab luulet aastaist 1913-1921 ja esindab uut loomejärsku On kõige mahukam sotsiaalselt sisukam ja vormistruktuurilt keerukam värsiraamat Värsikogu kompositsioon on allutatud lüürilise päeviku põhimõttele, kus on 3 ajalist tsüklit : „Rohtaed“ „Maailma vari“ „Rängast ringist“ „Rängast ringist“ Asjad käisid uperkuuti, nuutijale anti nuuti,
14 kerge kui ülesminek, sest vankrel puudusi üits ratas ja vai sis pilve pääl vitsu kasvab, et asemele oles võinu tetä. Olli mehel õige pääkäänmist. Õnnes nakas üits talumiis kaaru tuulutama, sest sügisine aig olli. Tuul ai kaara liple kõik üles pilve pääle. Nüid tulli mehel ää nõu: ta nakas neist keist tegemä. Kui ta jo mõne ää süllä keist ärä olli keerutanu, sis pand ta keidse tõise otsa taiva laekongsi külgi kinni ja nakas esi keist müüdä alla tulema. Õnnetuses es ole miis kaenu, kas keids ka parasjagu pikk om. Keids olli lühike, nii pidi sis miis puul ooletuse peräst maa ja taiva vahele ripendama jäämä. Nüid olli tagumane ädä viil ullemb kui edimäne. Mes mehekesel nüid tetä? Rasset kihä ei jõvva pilve pääle tagasi kah enamb tõmmata. Pidi sis miis kõrva takast nõu otsma. Säält löis tõine üte suure pääeluka, täi
teispoolsuses. Linnud eksivat ära ja hakkavat keerdu lendama. Kurg on rahvausundis surma- ehk toonelinnuks. · Veelinnud kaljumaalingutel · Ilmalind loomislaulus; sukeldujalind dualistlikes loomislugudes · Uskumused Linnutee kohta: nimetused Linnurada (saartel), Kuretee (Harjumaal), Sirgutee ja Tsirgutii (Setu), ka taevatee, taevatänav, taevarida, taevapeenar, talipeenar (Läänemaa), vrd soome linnunrata, vadja taiva maatie. · Lindude seos teispoolsuse või surnute asupaigaga 26. Too välja sarnasusi ja erinevusi soome-karjala ja obi-ugri karukultuses, sellesse kaasatud rituaalides ja suulises pärimuses. Millel võiks põhineda arusaam karu ja inimese ühisest päritolust? Naise lahkumist isakodust vaadeldi kui tema surma. Tegu oli justkui neiu initsiatsiooniriitusega, kus too viidi läbi metsa (või läks ise). Rituaalset allaneelamist
annaabi.ee 
