Vooremaa järves ja mujal, kus teda on ülearu palju,on alammõõdu nõue tühistatud ja seal võib seda kala püüda ükskõik missuguses mõõdus. E LUPAIK JA ELUVIIS On peamiselt järvede ja aeglasevooluliste (0,3 m/s) jõgede kala, harvem leidub ka magestunud merelahtedes. Noorelt elab kaldalähedases rikkaliku taimestikuga vees, hiljem meeldib rohkem kaldast eemal olev ja taimestikuvaene paik mudase (vähem liivase) põhja lähedal. Eluviis võib olla nii liikuv, kui paikne. Aktiivsus on enam-vähem võrdne kogu ööpäeva jooksul, ehkki toitumine langeb peamiselt hommiku- ja õhtutundidele. Ta on parvekala. TOITUMINE Latka toit on väga mitmekesine - praktiliselt kõik söödav, mis ta veekogu põhjast tuhnides leiab. Noorkalad toituvad rohkem zooplanktonist. Aasta lõikes on kõige intensiivsem toitumine suvel, ööpäeva jooksul aga hommikul ja õhtul
Rekordsuurused on: kaal 5,5 kg, vanus 32 aastat ja pikkus 82 cm. Eestis elab latikas umbes 170 mandriosa järves ja suuremates jõgetes. Mõnikord võib teda näha ka vähesoolases merelahes. Latikad elavad peaaegu kogu Euroopas - ainult päris Lõuna-Euroopas pole neid leitud. On peamiselt järvede ja aeglasevooluliste (0,3 m/s) jõgede kala, harvem leidub ka magestunud merelahtedes. Noorelt elab kaldalähedases rikkaliku taimestikuga vees, hiljem meeldib rohkem kaldast eemal olev ja taimestikuvaene paik mudase (vähem liivase) põhja lähedal. Eluviis võib olla nii liikuv, kui paikne. Aktiivsus on enam-vähem võrdne kogu ööpäeva jooksul. Noored kalad sulistavad rohkem kaldavees taimede vahel peitust mängides. Noores eas sööb latikas küll põhiliselt zooplanktoneid, kuid peatselt läheb üle põhjas elavatele selgrootutele. Suuremad kalad rändavad sügavamasse vette, et seal mudasel põhjal toitu otsida. Toidu leidmisel on peamiseks meeleks nägemine, tähtis roll on ka kuulmisel
alumise veepideme moodustab turbaalune nõrgkivi kiht, millest läbiimbuv vesi ei suuda allpool olevate liivade ja liivakivide kõiki poore veega täita. Veel allpool, kus kiht on juba veest küllastunud, hakkab põhjavesi voolama läände Võhandu suunas, ja itta Valgjärve ja Mustjärve suunas. [1,2] Mustjärv on väga happelise, punakaspruuni ja erakordselt vähe läbipaistva veega (vee läbipaistvus on 0,4 m) ning orgaaniliste ainete rikas veekogu. Järv on nõrga läbivooluga ja taimestikuvaene. Vesi on hoolimata järvemadalusest ja tuule tugevast mõjust väga tugevasti kihistunud - suvel pinna- ja põhjaveekihtide temperatuuride vahe on ~20,3 ºC. Mustjärve pindala on 22 ha, keskmine sügavus 4 m (suurim sügavus 9 m) ning kõrgus merepinnast 60,4 meetrit. Mustjärv on tuntuks saanud, kui äärmuslikus seisundis olev huumustoiteline järv. Järves olid 1950.-1960. aastail palju haruldasi looma- ja taimeliike. Praeguseks,
Lahnarohi Isoetes on näiteks laialt levinud selgeveelistes mägijärvedes mitmetes kliimavöötmetes. Kasutatakse mõistet soontaimed (vascular plants), mis hõlmab nii õis- kui sõnajalgtaimi. Magevete soontaimi jagatakse kaldavee-, ujulehtedega, uju- ja veesisesteks taimedeks.Nende levik sõltub konkreetsetest tingimustest. Arvestatakse, millise % 13 järvepinnast katab taimestik. < 25% - taimestikuvaene, >50% - taimestikurikas. Kaldaveetaimed e. helofüüdid (emergent plants) näit. pilliroog, järvkaisel jt. kinnituvad madalas vees juurte abil veekogu põhjale, enamus taimest asub õhukeskkonnas. Parasvöötmes ümbritseb järvi sageli pilliroo vöönd, troopikajärvedes moodustab kaldavööndi enamasti papüürus, mis on ühtlasi järve reostuse eest kaitsvaks vööndiks. Ujulehtedega taimed (parasvöötmes tüüpiliselt vesiroos, vesikupp,
annaabi.ee 
