● August Wilhelm Hupel ja Põltsamaa nädalakiri „Lühhike öppetus“ - Selles nädalakirjas pakutakse nii inimeste kui ka loomade tarbeks mõeldud ravimisõpetusi, antakse nõu hügieeni, tervishoiu ja ravimtaimede kasutamise kohta, mõistetakse hukka ebausu kombeid ja alkoholismi ning antakse juhiseid aiapidamiseks ja hoonete ehitamiseks. Hupeli „Lühike õpetus” sisaldab hulgaliselt rahvapärast sõnavara nii haiguste kui ka (ravim)taimenimetuste kohta. ● Jutukirjanikud F- G. Arvelius - Üks Kaunis Jutto- ja Öppetusse-ramat” (I osa 1782, II osa 1787), milles leidub ka mõni algupärane lugu. Raamat on õpetlik ja manitsev, sisaldades lugusid maailmaruumist, maaharimisest ja karjakasvatusest ning õppimise kasulikkusest. Arveliuse teine eestikeelne raamat sisaldab majapidamis- ja tervishoiualaseid õpetuslugusid ning kannab pealkirja „Ramma Josepi Hädda- ja Abbi-
4) mingil alal eeskuju andev, juhatav või hooldav naine. Näiteks vaimne ema, püha ema või organiseerunu akadeemiline ema; 5) piltlikus tähenduses: millegi alus, tekitaja, rajaja, esilekutsuja. Näiteks Eesti teatrikunsti ema ja tagasihoidlikkus on kõigi vooruste ema; 6) (laeva, paadi) emapuu. Näiteks tema kiilu, üsna väikest nagu kõigil Põhjala laevadel, kutsuti emapuuks või lihtsalt emaks. (EKSS 2009) Sõna ema võib esineda ka looma- või taimenimetuste põhisõna lisandina. Sel juhul väljendab see terminoloogilises kasutuses ema suhet järglasega (nt emaahv ja emahani), aga mitteterminoloogiliselt tema naissugu (nt emakaru). (Ibid) 4 1.3. Sõna ema levik Eesti murretes „Väikese murdesõnastiku“ järgi on sõna ema levinud üle Eesti kõikides murretes ja üpris ulatuslikult
1895-1915 oli ülikooli botaanikaprofessoriks Nikolai Ivanovits Kuznetsov, kes oli Kaukaasia taimestiku hea tundja. Eesti taimestikku ta peaaegu ei uurinud. Reorganiseeris botaanikaaia osakonnad ning asutas ka uusi. Liigiohtruselt saavutas aed oma teise kõrgpunkti 1913. aastal kasvatati aias 10 130 liiki taimi. Kuznetsov oli kauaaegne LUSi president 1905-1911. Tema suurimaks teeneks jääb süstemaatikauuringute taaselustamine ning edasiarendamine TÜ-s. Eestikeelsete taimenimetuste süstemaatilist kogumist alustas Eesti Üliõpilaste Seltsi loodusteaduste osakond 1907. aastal. Töö tulemusena ilmus 1918. aastal esimene Eesti õistaimede nimestik, kus liikidele, perekondadele ja sugukondadele oli esmakordselt kinnitatud üks eestikeelne "ametlik" nimetus. Tartu keiserliku ülikooli ajal oli Eesti taimestiku uurimine üsna ebaühtlane. Põhjalikumalt kirjeldati botaanikute elukohtade, mõisate, kuurortide, postijaamade ja suuremate teede ümbrust
annaabi.ee 
