Eesti ühiskond jõudis kunsti tarbimiseni alles 1920. aastal kui Weizenbergi "Linda" pronkskoopia paigutati Toompeale. Ka järgmine põlvkond kunstnikke õppis nii Peterburis kui Saksamaal, külastas lisaks Pariisile ka Itaaliat ning ammutas inspiratsiooni reisidest Soome, Krimmi, Kreekasse ning Põhja-Aafrikasse. Juba 20. sajandi alguses sooviti kunsti õppida kodumaal ning kunstis hakati otsima rahvuslikku alget. Eesti talupoja elu ning rahvajutud jõudsid kunstnike taiestesse. Eesti rahvusliku kunsti teerajajateks on Ants Laikmaa (1866-1943) ja Kristjan Raud (1865-1943), kes loomingulise tegevuse kõrvalt organiseerisid ka eesti kunstielu ning pidasid 20. sajandi alguses ateljee-koole. Esimene eestlaste oma professionaalne kunstiõppeasutus "Pallas" avati 1919. aastal Tartus. Kooli üks esimesi õpilasi oli hilisem tuntud graafik Eduard Viiralt (1898-1954). Olles juba varem Pariisis end täiendanud, läks ta teise maailmasõja ajal sinna tagasi.
Eesti ühiskond jõudis kunsti tarbimiseni alles 1920. aastal kui Weizenbergi "Linda" pronkskoopia paigutati Toompeale. Ka järgmine põlvkond kunstnikke õppis nii Peterburis kui Saksamaal, külastas lisaks Pariisile ka Itaaliat ning ammutas inspiratsiooni reisidest Soome, Krimmi, Kreekasse ning Põhja-Aafrikasse. Juba 20. sajandi alguses sooviti kunsti õppida kodumaal ning kunstis hakati otsima rahvuslikku alget. Eesti talupoja elu ning rahvajutud jõudsid kunstnike taiestesse. Eesti rahvusliku kunsti teerajajateks on Ants Laikmaa (1866-1943) ja Kristjan Raud (1865-1943), kes loomingulise tegevuse kõrvalt organiseerisid ka eesti kunstielu ning pidasid 20. sajandi alguses ateljee-koole.
ARTE POVERA'ks (,,vaese kunst") nimetatuna. Nimetus on täpne, sest eelistati madala prestiiziga, odavaid ja hüljatud materjale. Celanti järgi on arte povera ,,...antikommertslik, ebapüsiv, banaalne ja antiformaalne ning tegeleb materjali füüsiliste omadustega, eriti muutlikkusega". Arte povera oli eelkõige skulptuuri- ehk installatsioonikunst ning asus opositsiooni teadusliku ja kineetilise kunsti, opkunsti ning popkunsti kaudu taiestesse jõudnud tarbimisühiskonnaga. Selle suuna esindajate taotluseks oli materjalide, vahendite ja efektide vaesuse kunstiks ülendamine. Nad soovisid luua otsest ja emotsionaalset kontakti vaataja ja looduslike materjalide vahel. Nad pöördusidki tagasi ,,algsete kunstide" juurde, eelistades algelisi tehnikaid (põletamine, raiumine) ning rohmakaid materjale (kaltsud, muld). ,,Visuaalset tegelikkust nähakse sellisena, nagu see on, nagu ta tekib". Rõhk on asetatud tuimale tõsiasjale ja
Celanti poolt 1967-ndal aastal ARTE POVERA'ks (,,vaese kunst") nimetatuna. Nimetus on täpne, sest eelistati madala prestiiziga, odavaid ja hüljatud materjale. Celanti järgi on arte povera ,,...antikommertslik, ebapüsiv, banaalne ja antiformaalne ning tegeleb materjali füüsiliste omadustega, eriti muutlikkusega". Arte povera oli eelkõige skulptuuri- ehk installatsioonikunst ning asus opositsiooni teadusliku ja kineetilise kunsti, opkunsti ning popkunsti kaudu taiestesse jõudnud tarbimisühiskonnaga. Selle suuna esindajate taotluseks oli materjalide, vahendite ja efektide vaesuse kunstiks ülendamine. Nad soovisid luua otsest ja emotsionaalset kontakti vaataja ja looduslike materjalide vahel. Nad pöördusidki tagasi ,,algsete kunstide" juurde, eelistades algelisi tehnikaid (põletamine, raiumine) ning rohmakaid materjale (kaltsud, muld). ,,Visuaalset tegelikkust nähakse sellisena, nagu see on, nagu ta tekib". Rõhk on asetatud
annaabi.ee 
